Kõlapaelad

Suure nõelumise vahepeal olen jõudnud ka veidi kõlatada. Esiteks üks väheke talvisemate värvidega pael, mis on 320 cm pikk ja 3 cm lai, ehk siis sobib päris korralikuks vööks, mida saab mitu korda ümber vöökoha panna.

Väike kevade meeldetuletus sinise-kollase ja tumerohelise vööga, millel mul lõpuks pärast pikki katsetusi tuli ka jooksva koera muster välja. Olen enda üle päris uhke- samas, ei saa olla halba ilma heata ja selle paela puhul unustasin absoluutselt ära äärekõlade ühes suunas keeramise ning seega on äär väheke omapärane, aga pole hullu miskit. Arenguruumi omamine on alati tore. See pael on 310 cm pikk ja 2 cm lai.

Pikalt katsetamist nõudnud vöö hakkas lõpuks ka välja tulema. Oma katsetuste kohta kirjutasin selles postituses. Lõpptulemusega olen rahul, tuli täpselt nii nagu ma tahtsin. Paela pikkus 170 cm ja laius 2,5 cm.

Need kolm paela on hetkel saadaval, kui on soovi, siis võtke ühendust susa@tarbatu.org

Nõelsokid ja -kindad

Tegin katsetusi nõeltehnikas asjade vanutamisega. Asju oli kogunenud juba kena hunnik ja viskasin nad siis rõõmsalt kõik koos masinasse, temperatuuriks 60 kraadi ja programmiks täitsa tavaline pesuprogramm. Avastasin mitmeid asju- esiteks tõmbavad asjad ikka kõvasti kokku ja teiseks lähevad nad suurepäraselt pehmeks ja soojaks. Eks teinekord olen targem, nüüd lihtsalt pean kuskilt leidma mõned lapsed, kellele sokid jalga läheksid...

Hästi läks mu kõig suuremate nõelsokkidega, mis olid esialgu u number 44, aga pärast vanutamist on nüüd mulle täitsa parajad, pakun, et peaaegu number 42 (minu jalg on 40-41). Kõige soojemad ja mõnusamad sokid, mida ma siiani omanud olen ja praegu vaevava köha-nohu puhul asendamatu abivahend. Talla pikkus 24 cm, päka laius 12 cm ja soki kõige laiem koht on 16 cm (kannast jalalaba ja sääre ühenduskohani)

Need nõelsokid ootavad küll eriti väikest omanikku, sest mu 10-aastasele õele nad ka jalga ei läinud. Eks ikka juhtub, et asjad lähevad veidi teistmoodi kui tahaks ja ega ma väga kurb ei olegi- hea õppetund käes ja võib-olla kunagi saab mõne pisilapse õnnelikuks teha soojade sokkide-kinnastega.

Ainsad kindad, mis on täitsa normaalse suurusega ja mahuvad mulle jätkuvalt korraliku varuga kätte- eks nad sai alguses ka vähe suuremad tehtud. Pikkust on neil 23 cm ja käelaba laius 10 cm, pöidla pikkus 7 cm.

Sügise lõpupoole tabas mind mütsivaimustus- esimene müts, millega ma hakkama sain, oli roheline ja tuli lõppkokkuvõttes nii väike, et ei tea kas beebilegi pähe läheks. Nüüd vähemalt jagan veidi paremini mütsiloogikat ja tean, et kui altpoolt alustada, tuleb ikka päris parajalt palju suurem algus teha ja kokku peaks võtma hakkama hilja, et liiga kitsas ei tuleks. Millegipärast on kuidagi loogilisem nõeltehnikas mütsi altpoolt alustada, sest siis saab kogu aeg kontrollida suurust ja seda, mis toimub.  Mõlemad hallid mütsid, mis pildil on, on pärast vanutamist ühesuured, alaääre ümbermõõt 48 cm ja sügavust on neil 18 cm. Minule on nad juba väheke kitsad ja ma pole just kohutavalt suure peaga, niiet arenguruumi on mul veel kõvasti :)

Esialgu mulle vähe kitsad kindad on nüüd kahanenud võrdlemisi imetillukesteks. Pikkus 20 cm ja käelaba laius 8 cm, pöidla pikkus 6 cm. Alaääre tegin 2-kordse lõngaga, kui ülemine osa on 3-kordsega tehtud, niiet alaäär tõmbas kõvasti kokku ja on nüüd 6 cm lai. Kätt sinna sisse mahutada on suhteliselt keeruline, küllap neid kindaid saab lihtsalt hea näitena lollist teguviisist kasutada...

Sokid, millega ma veel paar nädalat tagasi ringi käisin, on nüüd ikka päris-päris kitsad. Tuleb jälle mõni laps leida, kellel jalad külmetavad... Soki pikkus 18 cm, jalalaba laius 9 cm ja kõige laiema osa laius kõigest 12 cm. 

Hästi läks ka kõige uuemate sinise ja valgega kinnastega, mis lähevad mulle nüüd täpselt kätte ja kuluvad praeguste jahedate ilmadega väga ära. Vanutatud asi on ikka soojem kui niisama nõelutud ja nõeltehnikas asi on soojem kui kootud, niiet igatpidi hea ja kasulik. Kuna nad mulle kätte lähevad, siis kannan rõõmuga ja leian, et talv on ikka päris ilus aeg küll.

Üks paar kindaid sai mu väiksele õele, rohelise ja sinisega. Nendest unustasin pilti teha, aga vast sai ka pilte praegu siia piisavalt. Kui kellelegi hakkab mõni asi meeldima, siis on väga võimalik kokkuleppele jõuda, võtke lihtsalt ühendust :) Olen ka valmis tellimise peale asju tegema ja pean hoolega meeles, et kui vanutada vaja, siis tuleb asjad esialgu 2-3 numbrit suuremad teha.

Suure pildistamise ja asjadega tegelemise peale tuleb kohe isu oma nõel kätte võtta ja pooleli olevate sokkidega edasi tegeleda, aga peaks hoopis kõlatama ja palju muid asju tegema. Pühad ka ju tulemas, niiet häid pühi kõigile!

Kapuutsi töötuba 11. detsember

Seekordne töötuba oli arvatavasti jõulueelse sagina tõttu veidi kitsamale ringile. 3 töötoalist said näpunäited kätte, kuidas kapuutsi teha ning juttu ja näputööd jätkus pikemaks. Kuna töötuba toimus laupäeval, alustasime kell 12. Mina jõudsin poole 12 paiku kohale, tõmbasin laua puhtaks ning kohale tulid ka töötoalised. Elo jäi lumeuputuse tõttu veidi hiljaks, läbi käisid veel ka Egge, Zeek ja Trexxx. Liiwi oli ka töötoa alguse poole kohal ja jagas näpunäiteid ning töötoalised said võrdlemisi individuaalset õpetust, kohati oli juhendajaid isegi rohkem kui õpetatavaid.

Pärast algasjade ära rääkimist, teooria kuulamist ja nippide jagamist sai käärid riidesse lüüa ja mõnusalt nõeluma hakata. Kapuutsid edenesid päris hästi, seadsime end mõnusalt istuma ning rääkisime erinevatel teemadel juttu. Seltskond tore nagu ikka ja aeg möödus kohe eriti kiirelt. Ootamatult oli kell saanud 14.30 ja oli aeg lahkuda, et kõik jõuaks järgmistele üritustele.

Kapuutsi pilte võib näha Elo blogis töötoa kuulutuse juures ning seal on ka natuke juttu ajaloost ja kapuutsi lõikest, mis pole kusjuures üldse keeruline. Samas on alati tore, kui saab kellegi käest tarka nõu küsida ja ei pea päris üksi pusima.

Järgmine töötuba on tulemas jaanuaris, kõlatehnika kordustöötuba. Hetkeseisuga saab see toimuma 20ndal jaanuaril, kuulutus peaks ka lähiajal üles saama.

Olen kõvasti nõelunud, täna korjasin oma suure hunniku asju kokku ja viskasin pesumasinasse, et veidi viltida. Üritan pühapäeval või järgmise nädala algul pildid ära teha, sest enamus asju on sellised, mis ma hea meelega maha müüks. Oleks ju tore jõuludeks sõbrale soojad sokid või kindad kinkida :) Igatahes kirjutan lähemalt mõne päeva pärast, seniks aga mõnusat lumes sumpamist kõigile ja ärge laske kiirel jõuluajal oma tuju rikkuda :)

Eesti soost vasallkond taaniaegsel Virumaal 1220-1345

Eesti soost vasallkond taaniaegsel Virumaal 1220-1345 allikas www.militaar.net

Virumaa alistumine a. 1220 Taani kuningas Waldemarile ja taanipoolsele kristianiseerimisele, ainsana Eesti maakondadest, vabatahtlikult ja võitluseta, on ainulaadne tõik Muinas-Eestis kauakestnud sõjas oma vabaduse eest. Seda sündmust tuleb aga igati pidada analoogseks Toreida liivlaste vanema Kaupo alistumisele, mille vastutasuks, vastupidiselt sõjaliselt vallutatud maakondadele, ta võeti Riia peapiiskopkonna vasalliks ja läänistati oma endiste valduste osas. Sellele olulisele faktile pole balti ajaloolased omistanud siiani väärikat tähelepanu. Pärast Lindanisa linnuse ja Revala maakonna vallutamist 1219. a. juunis taanlaste poolt, ordu ja Riia peapiiskopkonna vallutusplaanid olid ilmselt segi löödud ja et päästa, mis päästa annab, korraldati sügis-talvel välkrünnak ja röövretk Virumaale. Vastavalt munk Henrikule, „rüüstajad leidsid kõik rahva kogu Virumaal külades kohal olevat“ ja „nad lõid kõik, keda nad meessoost kätte said, suurtest kuni pisemateni maha...“ (HCL. 23,7). Et virulased olid ettevalmistamata selle julma röövretke suhtes, võis olla põhjustatud vaid asjaolust, et neil oli kokkulepe Taani kuningaga vabatahtlikult ristiusu vastuvõtmise osas, mis ka järgmisel kevadel toimus.
Toetudes Henriku enda geograafilisele kirjeldusele, polnud kogu Virumaa kaugeltki haaratud tollest röövretkest. Kannatada sai vaid Lemmu (alias Pudiviru) kogukond ja ründajate kiilukujulise sissetungi teravik ulatus vaid Torma (Tormas) linnani (ibid). Kolm km eemal asuvat Tarvape linnust ei üritatud või ei suudetud vallutada. Ilmselt Riia huvides, Henrik lisab, et „saime pantvange viielt Virumaa kihlakunnalt ja meile järgnesid viis vanemat Virumaa provitnsist oma andidega Riiga ja nad andsid kogu Virumaa Püha Maarja ja Liivimaa kiriku alla“ rahuleppega (ibid). Aga a. 1220 mais, kui Henrik ja teised mungad tulid ristima Lemmu kogukonda, vane Tabelinuse valdustesse, „kelle taanlased seeparast hiljem üles poosid“, ta ütleb ise, et „aga muud, teiste provintside virulased ei julgenud taanlaste ähvarduse tõttu riiglaste preestreid mitte vastu võtta, nad nimelt kutsusid taanlased kui oma naabrid eneste juurde ja need ristisid nad“ (HCL. 24, 1).
Kõnealused viis provintsi olid nimelt, vastavalt Liber Census Daniae’le, kylagund Repel, Maum, Askala, Lemmu ja Alutaguse (Alentagh) (LCD. 48b 54b). Märgitud röövretkele Virumaale, nii Riia kui ka ordu, rajasid hilisemas võimuvõitluses taanlaste ja paavstiga oma argumentatsiooni, kui Virumaa esimesed alistajad ja kristianiseerijad. Ilmselt Henrik järgnes sellele poliitilisele joonele oma kroonikas ja suurendas tunduvalt tolle, retke osatähtsust. Tõenäoliselt nood 5 Viru vanet olid Lemmu Tabelin ise ja talle alluvad ülikud! Tabelini poomise pärispõhjus võis vaid seista asjaolus, et ta Taani kuningale alistumislubadust murdis. Teised Viru vaned aga pidasid kuningale antud vasalli tõotust, nagu edaspidised sündmused näitasid.
Tollele, Henriku poolt kirjeldatud Virumaa „alistumisele“ ordule, ei omistanud a. 1226 tüli lahendama tulnud paavsti legaat, kardinal Wilhelm Modenast, kuigi suurt tähtsust ja ka suurem osa seda küsimust uurinud kaasaegseid teadlasi suhtuvad sellesse kui kahtlase väärtusega argumenti (Donner, 108). Samuti tuleb võtta üsna suure ettevaatusega ka järgnevat, kroonik Henriku poolt kirjeldatud taanlaste ja virulaste suhetesse puutuva episoodi väärtust.
Nimelt 1220. a. kevadel piirasid saarlased 14 päeva jooksul suure väega taanlaste kantsi, Lindanisa linnust. Pärast nende lahkumist taanlased „võtsid kinni Revala, Harju ja ka Virumaa vaned ning poosid üles kõik need, kes iganes olid saarlaste seltsis nende kantsi piiramas olnud või olid viimaste sepitsustest osa võtnud. Ja muudele panid nad kaks või kolm korda suurema maksu peale, kui neil varem kombeks olnud maksta, ja nad nõudsid neilt sisse rohked ning rängad heakstegemise trahvid” (HCL. 24, 7).
Kirjeldatu võis olla õige rävalaste ja harjulaste osas, kes rünnakuga ühinedes murdsid oma ustavusvannet Taani kuningale, ent virulaste kaasakiskumine sellesse operatsiooni paistab teenivat poliitilisi eesmärke - näidata taanlaste ja virulaste vahekordi äärmiselt halvana, et sellega õigustada ja katta hiljem sakslaste poolt ette võetud vägivaldseid aktsioone, üritades neid ühtlasi näidata nagu mingeid ,,päästjaid” virulaste suhtes.
Juba ajanappuse tõttu - 14 päeva kestel! - oli virulastel võimatu oma malevat kohale tuua. Kuid, mis kõige olulisem, virulased vaevalt tollal maksid Taanile kuigi olulisel määral lõive, sest nad olid de facto alles okupeerimata ja ristimata, mis oli Liivi-Eesti-Kura vallutussõjas määravaks faktiks uue isanda alluvusse minekul (LCD.56, 57). Ristimine Virumaal algas just samal 1220. a. kevadel ja Taani mungad tulid Lindanise kantsist laevaga Toolse sadamasse ning sealt, ilmselt kokkuleppe alusel ja Eesti vanede heakskiidul, viisid suve jooksul läbi kogu Virumaa ristimise (LCD. 32-62). Tollal veel alistamata Virumaal polnud taanlastel seega vähematki võimalust kinni võtta ja puua Virumaa vanesid. Henriku informatsioon selles osas võiks olla poliitilise tagamõttega luule.
Aastal 1223, kui saarlased, sakalased, ugandlased ja harjulased organiseerisid tõhusa vastulöögi maa vallutajate hävitamiseks ja saatsid selleks käskjalgu ka Virumaale, ütleb kroonik Henrik: „... aga virulased ja järvalased ei võtnud sarnast teha, sest nad on lihtsameelsed inimesed ning teistest eestlastest alandlikumad, vaid nad juhtisid oma preestrid ühte paika kokku ning läkitasid need tervelt taanlaste linnusesse“ (HCL.24, 5).
On mõeldav, et a. 1223, ülemaalise ulatuse võtnud teiste Eesti maakondade vastulöögiga nii taanlaste kui ka sakslaste vastu, teatud osa Viru vanesid hiljem ühines, nagu seda Henrik märgib: „1223 saarlased, mereäärsed läänlased, varbolased, järvalased ja virulased piirasid Tallinna linnust kaua aega“ (HCL. 26, 11). Arvestades aga juba eespool näidatud Henriku kroonika tendentslike sätetega virulaste osas, on seegi referents küsitav, nagu nähtub allpool ja teenis taas teatud poliitilisi eesmärke. Paistab kaugelt tõenäolisem, et Viru vaned olid juba algusest peale võtnud muudest Eesti maakondadest erineva hoiaku ja üritasid oma sõltumatust säilitada Kaupo stiilis kokkuleppe ja ko-eksistentsiga. Olgu siinkohal märgitud, et isegi Jüriöö mässust a. 1343 tõenäoliselt virulasaed osa ei võtnud ja vaid üks sekundaarne kroonika, nimelt Rüssow, nimetab neid ühe korra ja muuseas (Rüssow 1, 24).
Taani esivalda Virumaal a. 1220-25 iseloomustab prof. P. Johansen üsna tabavalt, märkides, et läänistamist Taani vasallidele tollal veel ei toimunud, küll aga olid linnustes Taani meeskonnad, foogtid valitsesid maad ja Virumaa piiskop Ostradus oli ametisse nimetatud. Virumaal oli seega sisuliselt eestlaste omavalitsus ja maad haldasid läänilepingute alusel kohalikud vaned.
Seoses kuninga Waldemari vangistamisega a. 1223 ja sellele järgnenud segadustega ning Taani esivalla nõrgenemisega Eestimaal, Tartu piiskopi vasallid ja ordu kasutasid juhust, et jõuvahekordi Virumaal endi kasuks korraldada.
Virumaa iseseisvaks paavstiriigiks?

Kroonik Henrik kirjutab: „... sügisesel ajal (1225) asusid Otepää sakslased teele ja läksid Virumaa vanede k u t s e peale Virumaale, nad võtsid Virumaa linnused oma alla ning ajasid taanlased minema, kinnitades, et seesinase maa olevat kõige esmalt liivimaalased Püha Neitsi lipuga ristiusu alla heitnud. Ja nad hakkasid kõigis Virumaa kogukondades ja linnustes valitsema” (HCL.26. 6). Teiste sõnadega Viru vaned kõrvaldati silmapilkselt oma ülesannetest nende samade poolt, keda nad ise olevat maale kutsunud! Nii lihtsameelsed nood Viru vaned siiski polnud ja siin on küll tegemist kroonik Henriku lihtsameelse vale informatsiooniga.
Saades alarmeerivad teated piiskopi vasallide ja ordu rünnakust Virumaale, samal ajal Riias viibiv paavsti legaat, kardinal Wilhelm, astus erakorraliselt radikaalseid samme. „Sellest teada saades, kutsus seesinane legaadi isand sakslased enda juurde kokku ja sundis neid kirikuvande ähvardusel selle maa (s.o. Virumaa) paavsti kaitse alla üle andma” (HCL.24, 6). Selsamal kombel sundis kardinal Wilhelm taanlasi endale, kui paavsti esindajale üle andma Virumaa, Järvamaa, Harjumaa ning mereäärne Läänemaa ja vastav annetusleping kirjutati Riias alla (ibid). „Kui see oli sündinud, läkitas seesinane legaat Virumaale omi mehi, ristisõitjaid ning preestreid ja heitis k õ i k sakslased ning taanlased kõrvale, võttes need maanurgad nüüd oma võimuse alla” (ibid). Veel enam. Ta külastas rahvast mitmetes keskustes ja korraldas siis suurema nõupidamise Tarvanpe (Rakvere) linnuses. „Sinna tulid ka taanlased, sest neid oli kutsutud. Ja siis sõlmiti r a h u kõige esmalt sakslaste ning taanlaste vahel ja siis k õ i k i d e maakondade eestlastega. Aga pärast seda reisis seesinane legaat Tabelise, heitis kõik sakslased ning taanlased, kelle juurde t e r v e V i r u m a a vaned ... ja ta võttis nad kõik ülemkarjase paavsti käe alla, määras nende seast kõikidesse oma maakondadesse vanemad ning kohtunikud...” (LCD. 29, 7).
Seega ennistati Virumaa osas poliitiline status quo ja eesti vaned said omavalitsuse ka Revala, Harju- ja Järvamaa osas. Siin on tegemist suurejoonelise poliitilise manöövriga ja just see osa on leidnud elavat kommenteerimist kõigi Põhja-Eesti ajalooga tegelenud teadlaste poolt - välja arvatud eestlased i s e !
Nii püstitas a. 1808 taani õpetlane P.F. Suhm omas „Historie af Danmark” väite, et legaat Wilhelm tahtis luua pärismaalaste poliitilist vabadust ja enesemääramise õigust respekteerivat uut iseseisvat Virumaa riiki, mis taanlaste ja sakslaste valduste kõrval oleks olnud valitsetud eestlaste poolt ja seisnuks vaid Rooma kuuria kontrolli all poliitiliselt tähtsamais küsimusis. Samu vaateid esindasid P.v.Goetze 1839, H.F.J. Estrup ja eriti saksa õpetlane F. Blanke. Viimane väitis, et legaat Wilhelmil olnud kava Virumaal iseseisvat paavstlikku vabariiki luua ja Rooma kuuria hoidis sellest mõttest kinni kuni legaat Balduini visitatsioonireisi äpardumiseni a. 1230. Wilhelmi soov oli, et kohalikud pärismaalastest vürstid allunuks otseselt paavstile, kõik pärismaalaste õigused leidnuks kaitsmist, võõrad võimud oleks maalt eemaldatud ja vastristitud rahvaste esindajad läkitanuks otseselt oma maade representandid Rooma. Vastupidisel seisukohal, et legaat Wilhelmil polnud mingit kava iseseisvat Virumaa riiki luua ja ta sammud olid hädaabinõu, et lahendust saada ja et Virumaal ei üritatud tollal iseseisva Eesti rahvusriigi loomist, on vaid H. Hildebrand 1865 ja ka G. A. Donner 1929. Kõnealuseid pro ja contra vaateid vaagides ning lisades, nagu järgnevalt tõendatud, et Virumaa vasallkonnas oli etniliselt umbes 35% eestlasi, näib, et iseseisva Virumaa kui riigi loomine paavsti ülemvalitsuse all, oli nii legaat Wilhelmil kui ka Balduinil üheks salajaseks sooviks, lisaks luua Novgorodi külje alla misjonitöö baasi (LCD.123) ja seega neid vaateid pooldavail õpetlastel oli ja on õigus. Igal juhul on iseseisva Virumaa riigi rajamise katse a. 1225 märkimisväärne peatükk Eesti ajaloos.
Eesti vanede omavalitsus Virumaal kestis vaevalt aasta. Legaat Wilhelm polnud veel Riiast lahkunudki, kui Riia vasall Johannes de Dolen tungis 1226 a. ootamatult Virumaale ja vallutas ühe linnuse (UB.1, 8. Legaat Wilhelm reageeris teravalt, pani „vannet murdnud roövli” de Doleni kirikuvande alla ja andis tema Liivimaa lossi Riia linnale (ibid). Isegi kroonik Henrik nimetab de Doleni „rahu murdjaks” (HDL.30, 2). Sellest hoolimata ordu sakslastest meeskond ja vasallid asusid maad valitsema ja tõenäoliselt puhastasid välja eesti vaned nii võimupositsioonidelt, kui ka kohtunike kohtadelt ja vallutasid ka 1227 taanlaste kantsi Lindanise (Tallinna) (Brandis, 115). Eestlased vastasid sellele 1227 ülestõusuga Virumaal, kusjuures 100 orduvasalli tapeti, nagu seda kirjeldab hilisem paavsti legaat Balduin de Alna oma kaebekirjas (Hildebrand „Livonica”, 1. Mäss suruti maha.
Taanlaste-eestlaste ühisretk Venemaale
Tekkinud segaduste selgitamiseks paavst määras uue legaadi, vallooni Balduin de Alna, kes saabus 1230.a. Riiga ja siis Virumaale ning võttis paavsti nimel Virumaa ja Järvamaa oma valdusse. Legaat Balduin jälgis eelkäija Wilhelmi poliitikat ja lubas eestlastele ja kuralastele vabadust ja autonoomiat ning võitis eestlased sellega oma poole (Hildeb.13, 18, 24). Legaat Balduini katse iseseisvat, paavsti poolt valitsetud riiki luua Põhja-Eestis lõppes aga a. 1233 Tallinna lossis veresaunaga kus orduvennad tapsid umbes 100 paavstimeelset vasalli, peamiselt Harjumaalt (Brandis,3,116;LCD.731). Virumaa eesti vasallid pääsesid sellest veresaunast, kuna neist vaid mõned üksikud olid Tallinnas. Uus muudatus tekkis olukorras a. 1236, mil Mõõgavendade ordu sai Saule lahingus leedulastelt hävitavalt lüüa ja oli sunnitud Saksa orduga ühinema, mida paavst võimaldas vaid tingimusel, et Põhja-Eesti maakond antakse Taanile tagasi (UB.1, 147/49; Donner, 200/09). Selle tehingu tehniline läbiviimine usaldati taas legaat kardinal Wilhelmile, kes saabus Tallinna ja asus üsna ettevaatlikult oma ülesannet teostama, ilmselt kartes ordu poolt taas mõnda brutaalset väljaastumist. Tema osava diplomaatia tulemuseks oli Stenby leping 1238 a. (UB.1, 160), kus tehti ka eeltöö ühiseks sõjakäiguks Novgorodi, Ingeri ja Vadjamaa vastu (Donner, 224, 252). Aastal 1240 Taani ja ordu väed ning Eesti maleva tungisid välja kuni Novgorodini, vallutades „Watlande, Vouve (Neva), Ingriae, Carela" (UB. III, 169) ja ulatusid ka Luugasse ja Sabilj´sse. Olukorda peeti nii kindlaks, et tehti paavstile ettepanek see piirkond allutada Saaremaa piiskopile (UB.III, 169 a). Peipsi jäälahingus 1242 Novgorodi vürst Aleksander (nimetatud „Nevski") aga hävitas ordu väe ja sellega varises kogu see üritus kokku.
Eesti seisukohast sellest sõjakäigust osavõtt aitas oluliselt Taani kuninga juures eesti vanede ja eestlaste seisukohta kindlustada. Pealegi pidi olema vasallide ja ilmselt ka Eesti malevate juhina selles sõjakäigus üsna juhtival kohal suurvasall ja arvatav Virumaa üldvane Thidericus de Kivele (teistes allikates ka Kivel, Kiveloe, Kiveke). Hoolimata kümnest võimuvahetusest Virumaal 20 a. jooksul, oli eesti päritoluga vasallkond suhteliselt hästi säilunud, nagu see nähtub 1241, kui Tallinna taani piiskop Thorkill koostas läänimeeste valduste revisjoni Eestis (LCD.41b-54b). Selle haruldase säilunud dokumendi isikuline analüüs, täienduseks prof. P. Johanseni poolt suure eruditsiooniga koostatud uurimusele, annab vastuse, kui suur oli tõeliselt eesti päritoluga Taani kuninga vasallide osatähtsus Põhja-Eesti ja eriti Virumaa haldamisel a. 1220-1343.........

Simuna piirkonna ajalugu

Simuna piirkonna ajalugu
Helmut Joonuks

Simuna asub Pandivere kõrgustiku ja Pedja jõgikonna ja soode ning lamminiitude piiril. Kõrgustiku kõrgeim tipp Emumägi (166 m) jääb Simunast umbes 12 km kaugusele lõuna suunas, Kellavere mägi (156 m) on ca 10 km kirde pool, Ebavere (146 ) 12 km kaugusel loodes, Tammiku mägi (132 m) 6 km edelas. Nende kõrgemate punktide vehele jääb võrdlemisi tasane maa- ala, mille kõrgusjooned Simuna piires ulatuvad 100-115 meetrini (Karuvälja- 100,1 m, Kärsa- 101,8 m, Sootaguse- 103 m, Simuna- 105 m, Hirla- 105,6 m, Avanduse, Sirevere ja Orguse- 107 m, Kantküla- 108 m, Määri ja Pudivere- 115 m,). Alla 100 meetri langeb kõrgusjoon rabades (Pallasvere- 94,1 m, Kärsa- 94,3 m, Välisoo- 98,3 m).

Simunat piirab kagu poolt Katku ehk Avanduse raba, kus turbalasundi paksuseks on mõõdetud 8 m. Lõuna pool levib suur Välisoo, millest omakorda lõuna pool on Peetla raba, Sovhoosimaade edelapiiril asub väike Kolgissoo raba ja läänes Kärsa raba. Kõigis nimetatud rabades on varasematel aegadel talude ja mõisade tarbeks turvast lõigatud. Tänapäeval toimub mehhaniseeritud turbatootmine Avanduse ja Peetla rabas. Turba kõrval teiseks, kuid seni kasutamata maavaraks on järvelubi, mille suuremad leiukohad asuvad Kärsast läänes.

Sovhoosi piirkonnas puuduvad looduslikud järved. Ainus kunstlik järv asub endise Avanduse vesiveski, praeguse puhkebaasi paisu taga. Rahvapärimuste järgi olnud 500 aasta eest siin kandis tõeline järv, mis ulatunud ka praeguse Simuna männiku kohale. Teine suurem paisujärv oli Kärsa vesiveski ja viinavabriku vahel. Sellel järvel olnud isegi üks ujuv saar, mille pealt mölder kuhja heinu saanud. Kui tamm alla lasti, kadus ka vesi. Kuid järve asukohta ja allikanimesid võib aimamisi märgata tänapäevalgi.

Simuna kõige laiemalt tuntud looduslikuks huviväärsuseks on Pedja jõe läte, mis ilmub maapinnale endise pastoraadi õuel asuva piimajahutusaida põranda alt. See on ka jõe ülemjooksu allikaist veerikkaim ja Eestimaa jõgede alguslätetest üks tuntuim ja külastatavaim. Varem olid Pedja kaugemad allikad paar kilomeetrit ida pool Katku küla all, kuid neist alguse saanud oja on nüüd madalaks kraaviks süvendatud. Pedja jõgi oli varasema kirjanduse andmeil Pärnu jõe järel pikkuselt teine (127 km) jõgi Eestis. 1979. aastal ilmunud August Loopmanni “Eesti NSV jõgede nimestik” asetab Pedja jõe Põltsamaa jõe lisajõeks ning annab tema pikkuseks 117 km. Selle määratluse põhjal on Pedja Pärnu ja Põltsamaa järel pikkuselt kolmas Eestimaa jõgi.

Riikliku kaitse alla kuulub ka Simuna aleviku üks kaunimaid loodusehteid- Simuna männik, mille heakorrastamine on viimaseil aastail paranenud.

Paikkonna vanimat ajalugu aitab lahti mõtestada arheoloogialane uurimistöö. Praegusel territooriumil puuduvad eriti tähelepandavad arheoloogiamälestised. Küll on aga naabruses silmapaistvaid muinsuskeskusi: kivikalmete rühm Rohus, kus peale läbiuuritud kalmete veel praegu kaitse all neli kivikalmet. Teine muinaskeskus asus ümbruskonna suurimas külas Tammikus, kus tänapäeval on teada Tammiku linnus ehk Rahaaugumägi, kaheksa kultusekivi ja 1959. aastal läbikaevatud maa- alune kalmistu Kolgata ehk Pealuumägi. Rahvapärimuste järgi olnud Tammikus veel Taaratammik ja Hiietammik, samuti Hiiekivi ja ohvrikivi. Kujuka pildi muinasaja kultusekividest annab üleskirjutus 1947. aastast Avanduse valla vanadekodu elanikult Juhan Räägult:

“Tammiku maa pial Salla vallas oli old üks iietammik, kus käidi ütleme pühasid pidamas ja Taarad kummardamas. Taara oli vana jumal. Oli iietammik ja taaratammik. Sial oli siis iiekivi ja ohvrikivi, mõlemad sial tammikus. Ohvrikivile viidi mitmesuguseid ohvreid, kui taheti, et luomad ästi korda lähevad. Mitmesuguseid toiduaineid viidi sinna. Ja kõik inimesed viisid, kel oli midagi palumist. Kes selle ohvri ära viis või pruukis, seda ma ei tia. Aga iiekivile viidi ütleme ka andisi sinna: pärgasi, paelu ja ka piarätikuid. Ohvrikivile viidi seda, mis süia kõlbas, iiekivile rohkem ehteassu. Sie oli iiekivi ja ohvrikivi vahe. Sest iiekivisi oli iga küla läheduses arva, neid põld mujal kui iies. Aga ohvrikivisi oli iga küla juures kas kaasikus ehk koplis. Siin Avanduse Katkuküla juures oli ka katkukivi, aga siin läheduses on ohvrikivi ka old. Aga nied kivid on ära lõhutud.”

Teise teate järgi olnud Suur- Tammiku külas suur kivi, millessse sisse raiutud mõõga ja risti kujutis. Sellest kümme sülda eemal olnud teine kivi, mille peal istumise jälg.

1924. aastal Ilse Posti poolt koostatud Simuna kihelkonna kirjelduses märgitakse, et Avanduse välajal olnud suur kivi paljude apsati sarnaste aukudega. Teine üleskirjutus märgib, et Avanduse külas olnud suur kivi, mille Jumal ise suure katku ajal oma kannaga astunud ja millest kivisse jäänud sügavad kontsajäljed. Kivil olnud ka üks suur lohk.

1961. aastal Tõnu Pruunsilla poolt üleskirjutatud Kustav Põldma jutustuses seisab: “Eks vanaste käind katk ringi. Jõund siis katk praegusse Avanduse külla ja enamb edasi põle saand. Jäänd teine kole nõrgaks ja viletsaks ja tantsind suure viha ja valuga tükk aega. Väitsarve põllul suure kivi peal. Viimaks eit inge. Selle auks, et katk suri, aasid inimesed püsti kivist tulba, küla aga nimetasid Katku külaks. Arvatakse ikke, et katk suri seal tulba koha peal, aga ei. Tegelik koht on see suur kivi, mis on natuke tulbast kiriku poole. Seal peal on oma paarkümmend sõrajälge näha, nagu oleks kits mööda märga savi käind.”

Teise muistendi järgi käinud kitse- või oinakujulisena mööda maad. Katkuküla vahel jäänud seisma. Karelnud ja löönud kepsu. Pöialsarve kandikoha karjamaal, kus praegugi on- kui see kivi alles on- kitse või oina sõrajälejd kivi sees. Katk kadunud sealt äkitselt ära ja rahvas saanud katkuohust lahti. Peale seda ei ole keegi enam katkusurma surnud (Gustav Põldmaa, 76. a. 1960).

Kord läinud katk jälle Avanduse külast läbi. Oli jäänud taluaeda kivile istuma. Kivi on praegugi Tanila aias ja tal on katku jälg peal. Muidugi kõnelevad eelnevad teated kõik kas ühest või isegi mitmest hävinud kultusekivist Simuna lähikonnas.

Juhuslikke ülestähendusi on aegade jooksul tehtud teistegi muististe kohta. Oletatavad kivikalmed asunud Määri metsas ja sama küla Veskialu talu maal. Kirikumäed (s. o. Kivikalmed) olnud veel Avanduse küla Senkeli ja Otto Liisa perede krundil. Kärsa viinavabriku lähedal olevaid allikaid peeti ohvriallikateks, kust on leitud merevaigust kuulikestga klaaspärle. Simuna lähedasteks pelgupaikadeks olnud Sootaguse Katlasaar ja Pärtlivälja metsad. Teatakse kõnelda vanadest teedest Kärsa, Kolgissoo ja Avanduse rabas. Kärust olevat otse üle raba Simuna peale tulnud Karl XII sõjatee, mille jälgi olevat mõned aastakümned tagasi veel Peetsu ja Risti talu maadel märgata olnud. Teine sõjatee läinud Simuna kiriku lähedalt läbi soo Rakke poole. See tee olevat sillutatud kolmnurgiti asetatud kividega. Simuna- Rohu tee olnud vanasti kõver. Rohu mõisnik Hull Bukk ajanud sirge tee otse läbi rukki. Räägitakse ka ühest muistsest lahingupaigast Avanduse mõisa väljal, mille tähistuseks asetatud sinna massiivne paekivist rist. Selle risti kohta, mis neljakümnedatel aastatel hävis, on rahvas loonud mitmeid muistendeid: siin löönud teolised opmani maha, kubjas surmanud moonamehe, rist tähistavat kõrge väeülema hauda jne. Olgu selle risti kohta üks rahvapärane üleskirjutus 1961. aastast. Jutustaja 76- a. Elise Sillamaa, üleskirjutaja 16-a. Tõnu Pruunsild.

“Praeguse Avanduse mõisa pargi taga praeguse õunaaia koha peal oli üks kivirist. Nii umbes meetrit pool kõrge, samblaga kaetud. Ei sellest ristist teand keegi midagi rääkida, öeldi ainult, et oli teine juba vanavanemate mälestuses. Ei tiand seda ka mõisa karjane Antmann, kes pregu juba oleks paarisaja aastane. Aga jutt liigub, et teomehed olla selle koha peal kiltri maha löönud. Mõni vahest ikka nimetab seda “kiltrihauaks” ja seda kohta nimetatakse surnuaiaks. Aga nüüd, kui kolhoosid tulivad, tirisivad risti traktoritega ülesse ja põle mina sest ristist enam kuuld. Jutt liigub, et igal aastal põrutab ikka pikne senna kohta. Näe, mineval aastal lõi seal kärpa põlema”. Tänapäeval arvatakse siiski, et kõik need üksikult seisvad kiviristid on keskaegsete külakalmistute tähised.

Praegu on Simuna sovhoosi territoorimil riikliku kaitse all kivikalme Määris ja kivikalme Nadalama (endise Kurtna) küla väljal. Määri kivikalme kannab Kirikumäe nime ja tema kohta oli varem laialt levinud teade, nagu oleks Simuna kirikut algselt tahetud sellele kohale ehitada. Üks muistend kõlab nii: “Määris on Kirikumägi. Sinna tahetud kirikut ehitada. Pääval tehti, öössi lahutati. Praegastki on sial viel pallu kive unnikis. Sinna põle saand kirikut ehitada. Siis pandud kaks suurt paetükki rie piale ja kaks musta ärga ette, et siis, kus nied ärjad seisma jäevad, siis Vanatont ei lahuta. Ärjad tuld seia suomurka seisma ja vana ärg ammund- vummaaa. Sinna akatudki siis kirikut ehitama ja Vanatont põle seda enam lõhkunud.” Üks kultusekivi on avastatud Kurtna küla koplist, mis ka ainsa kultsuekivina sovhoosi territooriumil riikliku kaitse alla kuulub. Oma mitmekümne hoolikalt töödeldud lohuga on Kurtna kultusekivi Rakvere rajooni lõunaosa ilmekamaid. Suurema lohkude arvuga on ainult üks Tammiku ja üks Koonu kultusekividest. Et praegu sovhoosi territooriumil ainult kolm arheoloogiamälestist riikliku kaitse alla  kuulub, ei pruugi näidata muististe tõelist esinemistihedust. Paikkonnas pole läbi viidud mitte ühtegi arheoloogilist ekspeditsiooni. Süstemaatilise uurimistööga võidaks avastada senistele vähestele muististele kindlasti lisa. Pärimused ja teated hävinud arheoloogiamälestistest annavad sellistele oletustele põhjust.

Kuna sovhoosi territooriumil pole toimunud ühtegi arheoloogilist kaevandamist, samuti puuduvad teated suurematest juhuleidudest, vaadelgem põgusalt mõne majandiga piirneva ala arheoloogilist kirjeldust. Läheduses teada olevaist asutuskeskusist oli suurim Rohu, mis tekkis hilisemalt meie ajaarvamise alguses. Siinseid kivikalmeid kaevas 1910. ja 1912. aastal arst ja asjaarmastaja arheoloog Adolf  Friedenthal (1874-1941), kes leidis siit põletatud luid, savinõukilde, rauatükke, paar sirpnuga, kolm karjase keppnõela, seitse pronkssõrmust, klaashelmeid, ambsõle. Mõisa pargis asuva kivikalme juurest on maa kaevamisel leitud neli odaotsa, kaks sirpi, kirves ja mõõk. Kõik Rohu leiud on dateeritud meie ajaarvamise algusesse või 3.-4. sajandisse.

1895. aastal lõhuti Avispea küla lähedal Triigi mõisa põllul üks vanema rauaaja kivikalme. Leitud esemeist jõudis muuseumi paarkümmend 2. sajandisse kuuluvat eset, mille hulgas oli 11 mitmesugust käevõru, paar kaelavõru, kaeluskirves ja paar meie aladelt seni ainsana leitud tutulusetaolist ehtenaastu.

Ka Äntus on asunud Simuna- Kaarma tee ääres vanema rauaaja kivikalme, mis juba tsaariajal ära lõhuti, kuid mille leiumaterjalist pole midagi teada.

Läbikaevatud kalmetest hilisemasse perioodi kuulub Tammiku Kolgata ehk Pealuumägi, kust oli juhuslikke leide teada juba palju aastakümneid tagasi. Pealuumäelt pisut põhja pool asub Veskimägi, kust tee ehituse ajal tuli paks lade luid välja. 1913. aasta suure paduvihma järel leitud sealt luid, odaotsi ja mõõgapärasid. 1958. aasta sügisel tuli uue sigala ehitustöödel välja järjekordselt mitu luustikku koos mõningate hauapanustega. Järgnesid kaevamised samal sügisel. Leiti veel kuus luustikku. Haudadesse oli maetud kaks last, kaks naist ja kaks meest. Kõik surnud olid asetatud hauda selili, pea ida- kirde suunas. Meeste luustike juurest leiti esemeid suhteliselt vähe: sääreluude vahel püstiasendis savinõu, kolju kõrval nuga ja raudrõngas, vöö kehalt kahe naastuga rihmajagaja, kannaluu kohal pronkstraadiga läbipõimitud naharibasid. Naiste haudades oli seevastu väga rikkalikult esemeid, esmajoones ehteid, mis viitab sellele, et Tammiku haudadesse oli maetud jõuka pere liikmed. Ühest hauast, kuhu oli maetud alla 30 aasta vanune naine, leiti kaelavõru, ripatsitega rinnakee ristpäise rinnanõelaga, klaashelmestest kaelakee, kaks käevõru, hoburaudsõlg, pronksplekist noatupp koos noaga ja riietuse kaunistusena hulgaliselt pronksspiraale.

Kuigi Tammikus kaevati läbi 79m² suurune ala, ulatus leiunumbrite üldarv ainult 53- ni. Võib arvata, et palju haudu oli sajandite vältel põllutöödega juba hävitatud. Võimalik ka, et osa kalmistust jäi kaevatud alast kaugemale kirde poole, kust teadete järgi on saadud mõned juhuleiud. Vähene, aga rikkalike panustega matuste arv Tammikus on viinud arheoloogid mõttele, kas mitte Kolgata polnud Pudiviru vanema Tabellinuse suguvõsa matusepaik. Oli ju Tammiku oma 21 adramaaga Pudiviru 14 külast suurim, kus tol ajal võis elanike arv ulatuda 150- ni. Pealuumäe leiud pärinevad kõik 12. sajandi teisest poolset ja 13. sajandi algusest, samast ajast, kui siin tegutses Tabellinus, kes varsti pärast sakslaste tungimist Virumaale hukati.

Rikkalikuks ajalooallikaks on maapõuest leitavad juhu- või aardeleiud. Ka Simuna sovhoosi territooriumilt on aegade jooksul saadud mõned muinasaarded, mis aitavad mõista rahvaste muistseid  sidemeid, kaubateid, varanduslikku seisundit.

1910. aastal leiti Kurtna küla Uuetoa talu põllult kivilõhkumisel suure kivi alt hõbeaare, milles oli seitse suurt ja kolm väiksemat hoburaudsõlge, üks käe- ja kaelavõru katkend ja üks rinnaleht. Peale selle oli aardes 206 10.- 11. sajandi saksa ja anglosaksi münti (teiste andmete järgi 119 saksa ja 18 anglosaksi münti). Müntide järgi arvati, et aare maeti 11. sajandil, kuid suurte hoburaudsõlgede täpsem dateerimine näitas, et varandus maeti kivi alla vähemalt sajand hiljem.

Jaan Jung oma raamatus “Muinasajateadus eestlaste maalt” III teatab, et “Avanduse soo seest Simuna kiriku ligidalt olla üks raudpoti täis hõberahasid, asju, lusikaid ja mõnesuguseid ehteid leitud, mis kõik juutidele 90 rubla eest ära müüdud”.

1953. aasta mai lõpus leidis Simuna aleviku elanik Andres Ivanov oma kartulimaalt (Turu t. 40) suure raudkivi alt kõdunenud puukasti vahel suure hulga hõberahasid, millest 921 raha Rakvere muuseumile üle anti. Samalt krundilt olevat varem leitud ka inimeste luid.

Numismaatik Rein Kari, kes Simuna peitleiu mündid dateeris, arvas, et aare oli maasse peidetud 16. sajandi kolmanda kümnendi lõpuaastail. Selle sajandi münte leiduski aardes kõige rohkem- 596 ehk 64,7%; 15 sajandist oli 204 münti ehk 22,2%; sajandite vahetusest 120 münti ehk 13,1% ja 14. sajandist 1 münt. Vanimaks mündiks leius oli Tartu piiskopi Dietrich III Damerovi artig ( 1379-1400). Teised vanemad mündid olid kõik vermitud välismaal- Danzigi ja Saksa ordu killingud, Visby ja Malmö hvid. Noorimad olid vermitud Rootsi kuninga Gustav I ajal 1528., 1529. ja 1530. aastal. Dateerimata müntidest on noorimad ordumeister Plettenbergi Tallinna killingud perioodist 1528-1534 ja Tartu piiskop Johannes Bey pennid 1528-1543. Koostiselt jagunes mündiaare järgmiselt:

Tartu piiskopkonna killingud ja pennid                        1379-1543                        170                        tk

Tallinna ordu killingud ja pennid                        1494-1534                        385                        -

Võnnu ordu killingud                        1471-1494        91                        -

Riia ordu killingud ja pennid                                        13                        -

Riia peapiiskopi ja ordumeistri ühine verming                        1494-1524        61                        -                     

(killingud ja pennid)

Malmö hvidid                        1457-1512          2                        -

Rootsi poolörtugid                        1470-1534                        163                        -

Visby hvid                        1455-1480          1                        -

Norra killing                                 1                        -

Hamburgi ½ kreutsgrossi                        1506                    1                        -

Leedu Aleksander I denarid                                       10                        -

Saksa ordu killingud                        1450-1497          4                        -

Danzigi killingud                        1447-1548          2                        -

Üldiselt leidub Simuna mündileius rohkesti tüüpilisi erinevusi, milliseid numismaatilises kirjanduses varem pole esinenud.

Mõnigi neist on haruldus, mis pakub suurt huvi teistelegi maade numismaatikutele.

Üksikute aardeleidude avastamine, veel enam aga alaline rahapuudus ja lõppematu soov rikkaks saada on rohkesti tekitanud rahaaugujutte. Pole vist Eestimaal ühtegi küla, mille piires ei teatud olevat varandusekeldrit, rahaauku, Rootsi sõjaväe kullapeidikut või mõnda muud rikkuseallkiat. Olgu siinkohal paar muistendit Juhan Räägult (76 a.), üles kirjutatud Avanduse valla vanadekodus 1947. aastal.

“Kui ruotslased meie maal olid, põle raha saand ära viia, matnuvad maa sisse ja märkinud kaardi piale ülesse. Aga nüid ükskord, kui sie Vene valitsus old juba, kolm ruotslast tuld siia maale. Kuart käes, on kaevanud, sirgeldanud. Suur vasktuober tuld välla. Võtt maailma ulk seda õberaha ja viinuvad selle raha jälle ära siit.”

“Sie old Määri metsa serval. Üks õitsilistest oli näind, et mis sial iilgab ja põleb. Läinud juure- suured tulised söed. Üks kits kraapind tagasi nied söed. Üks musta näuga mies old tema nõus, visand ühe kühvlitäie sülle, et võta sina kah. Ei ole põletand teda. Läind kodu. Kõik old kuldrahad.”

1960. aastal märkis Rakke Keskkooli õpilane Udo Pello Kärsa külas 70- aastaselt Juhan Pellolt üles järgmise loo: “Nadalamas niitmas olles trehvanud üks mees rahapaja peale. Pannud märgi üles ega tahtnud suurt kära teha. Mõtles lõunaajal rahapaja ära viia. Lõunavaheajal läinud, koha leidnud üles, aga rahapada mitte. Mehel olnud tuline kahju, et jäänud rahapajast ilma. See mees elab praegu Kärsas. Ta nimi on K. Sikkov.”

Kõige enam rahaaugujutte teatakse Tammikust. Isegi siinne linnus kannab Rahaaugumäe nimetust. Veel paarkümmend aastat tagasi oli Linnamäel kergeusklike poolt kaevatud. Üsna suur süvend, mida varanduseotsijad rahaauguks peavad on akadeemik Harri Moora arvamist mööda linnuse kaev. Laialt levinud ja variantide rohked on muistendid Tammiku rahaaugu kohta: mõisapruoa lasknud teomeestel rahakatelt välja kaevata. Juba pada paistnud, kui töömehed öelnud: “Siit saab suntidele ja santidele!” Proua aga hõisanud: “Hea kui vaevanägijadki saavad!” Samas vajunud katel kolinal maa sisse tagasi. Sama linnuse rahaaugu kohal põlenud tuli. Mees, kes hargiga tuld segas, käskinud sealt mööda mineval karjanaisel põlle üles kergitada. Mees viskas kohkunud naisele põlevaid süsi põlle. Kui naine eemale jõdis, oli tuli kadunud, aga põlles hõbetükid. Keegi oli samasse põlevassre rahaauku oma taskunoa visanud. See karanud aga tagasi ja otsemaid säärde. Rahaaugumäest umbes pool kilomeetrit lõuna pool on teine paik, kus mäeveerus nähtud üleöö kerkinud poodi. Juhuslik möödakäija olevat poest ostnud (või muidu saanud) kas nahkkindad, koolaua, lambarauda või kõige levinuma teate järgi villakraasid.

Tammiku Rahaaugumäe juures elanud 90- aastane Jaan Kivimägi jutustas 1960. aastal: “Minu isal oli unes näidatud, et mine Karuvälja (Simuna küle all) otsa. Sial on kasekänd, lükka sie ümber. Sial all on raha, tuo ära. Ülesse kell kaksteist mine, aga miski assa juurde võtta ei tohi. Isa oli küll julge mies, aga ei läind. Pääval käisin mina ja käis isa. Lükkasime kännu pialt maha, ei old midagi. Aga oleks ülesse läind, oleks raha kätte saand. Karuväila on sial Simuna kiriku ots. Ei tia, kas sial on enne siis karusid old.”

J. Kivimägi rääkis teisegi rahaauguloo: “Ükskord kiegi old õitsis oobusega ülesse. Ja tuli põlend. Mõeld, et mis ma tuld tegema akkan, et näe, tuli põleb juba. Kits old tule jääres. Akand piipu panema. No enne tikkusi põld ju. Tema, et no mis ma akkan nüid lüema, et tuli siin. Akand tulest, siesama, sütt võtma, vat, kits ei lase. Aga puolvägise võtt ikke tule ja pand oma piibu põlema. Läind õitsest kodu ja omaniku võtt piibu- õberahad piibus.”

Esimene kirjalik ajalooallikas, milles räägitakse siinsetest paikadest, on lätlaste preestri Henriku, ladina keeles Henricus de Lettis (u. 1187-a. 1259), poolt koostatud “Liivimaa kroonika”. Henrik käis sageli kaasas sõja- ja rüüsteretkedel eestlaste vastu ning tegutses misjonärina Eestimaal. Oma kroonikas ülistab ta vallutajate vägivalda ja suhtub vaenulikult eestlastesse, kes anastajatele visalt vastu panid. Eesti keeles ilmus “Liivimaa kroonika” esimest korda Tartus 1881- 1883 Jaan Jungi tõlkes ja teist korda Stokholmis Julius Mägiste tõlkes (1962).

Kroonika teatel teostasid 1219. aastal Võnnu orduvennad koos liivlaste, lätlaste, sakslaste, ugaunlaste ja järvalastega sõjakäigul Virumaale: “... ja liikusid kogu öö jooksul Virumaale, mis on viljakandev, väga ilus ning oma põldude tasasuse tõttu avar maa... Ja kui hommik sai, jaotasid liivimaalased sõjaväe kõikide kogukondade peale ära, nad andsid ühed neistsinaseist järvalasile, teised ugaunlasile, kolmandad liivlasile ning lätlasile rüüstada. Ja rüüstajad leidsid kõik rahva kogu Virumaa kulades kohal olevat, nad lõid kõik, keda nad meessoost kätte said, suurtest pisemateni maha ega heitnud kellegi peale armu. Ja naised ning lapsed võtsid nad kinni, ajasid hobused ning hulga kariloomi kokku ning said palju röövsaaki. Ja sakslased määrasid oma kokkutulekupaigaks ühe suure küla, mida Tõrmaks hüütakse, liivlased ja lätlased valisid oma “maja” kohaks Avispää. Sakslased võtsid aset Rebala kogukonnas, järvalased pidasid puhkust omades kogukondades. Ugaunlased saagitsesid ses maakonnas, mis on nende piirinaaber ja mida Pudiviruks hüütakse, ning jäid sinna laagripaigale. Ja pärast seda, kui nad viis päeva olid üpris rängasti kogu maad nuhelnud ning mitu tuhat inimest tapnud, tulid viimselt need kogukondade vanemad, kes põgenemise teel olid eluga pääsenud, meie juurde alandlikult rahu paluma.” (XXIII, 7).

Nende hulgas oli ka Lõuna- Virumaa ehk Väike- Viru maavanem Tabeline, kelle maad Pudiviruks nimetati. Järgmisel aastal saatis piiskop preestrid Peetrus Kaikivalda ja Henriku Ugaunia ja Vaiga kaudu Pudiviru rahvast ristima. Olles jaganud evangeeliumi õpetust Tarbatus, Lohkvas, Saadjärvel ja Rioles (pregune Ripuka), rändasid nad Virumaale edasi.

“Esimese kogukonna virulased, mida Pudiviruks hüütakse, võtsid preestrid vastu, ja nad ristiti kõik neljateistkümnest külast, koos nende vanema Tabelisega, kelle taanlased hiljem seepärast üles poosid, et ta ristimise oli riialaste käest vastu võtnud ja oma poja orduvendadele pantvangiks andnud (XXIV, 1).”

Veel korra mainib kroonika siinsete paikade sündmusi. 1226. aastal saatis Rooma paavst oma saadiku Modena piiskopi Eestimaale.

“Aga pärast kolmekuningapäeva, millal lume ning jäätuse tõttu neis maades tee on liikumiseks parem, läks legaadi- isand koos oma vaimulikkude ning teenritega reisule, võttes enesega kaasa semgalite piiskopi Lamberti, Riia kiriku praosti Johannese kui ka Riia kodanikke, mõned orduvennad ning mitmeid teisi. Ja ta reisis üle Liivimaa, läks lätlaste maakonda ja lätlaste juurest Sakalasse, olgugi keha poolest väga nõrgestatult. Ja pärast seda, kui ta oli kaks päeva Viljandis puhanud, läks ta Järvamaa poole teele, ja talle tulid kõik järvalased Kareda külasse vastu. Ta kuulutas neile rõõmuga jumalasõna ning jagas katoliku usuõpetust. Ja kui ta nad oli ülemkarjase paavsti käe alla koondanud, liikus ta edasi Virumaa kõige esimese linnuse juurde, mida Agelinnaks (praegune Äntu Punamägi) hüütake, kus ta, olles väga suure rõõmu ning austusega vastu võetud, kõik nende suure hulga kokku kutsus, neile kosutavaid igavese elu manitsusi jagas ning Kristuse nime avalikuks tegi. Ja säält edasi liikudes tegi ta sedasama ka Tarvapääs. Sinna tulid ka taanlased, sest neid oli kutsutud. Ja siis sõlmiti rahu kõige esmalt sakslaste ning taanlaste vahel ja siis kõikide maakondade eestlastega. Aga pärast seda reisis seesinane legaat Tabelise kogukonda, kuhu terve Virumaa vanemad tema juurde kogunesid, et temalt ristiusku ning selle õpetust kuulda (XXIX , 7)”.

Paavsti saadik määras siin ka Virumaa valitsemise korra, määrates ülikute seast vanemad ja kohtunikud. Jõudnud Tallinna sundis ta taanlasi vabastama Virumaa pantvangid, ülikute pojad ja saatis need tagasi oma vanemate juurde. Kus Viru maavanemate kogunemine toimus, pole kindel. Oli see taas Äntu Punamäel, Pudiviru suurimas külas Tammikus, juba varem Henriku kroonikast tuntud Avispeal või vallutajate poolt loodud kirikliku kihelkonna keskuses Katkukülas?

Pudiviru külade täpse loendi annab varaajaloo tähtsam allikas “Liber Census Daniae” (Taani hindamisraamat), kus leidub ligi pool tuhat küla nime Harju- ja Virumaalt. Pudiviru 14 küla olid järgmised:

Suur- Tammiku                        21                        adramaad

Lasinurme                                17                        -                     

Salla                                        15                        -

Hirla                                        12                        -

Koila                                       12                        -

Käginurme                               12                        -

Avanduse                                10                        -

Emumäe                                  10                        -

Avispea                                     8                        -

Väike- Tammiku                        8                        -

Villakvere                                  6                        -

Selli                                           5                        -

Kadiküla                                    3                        -

Kärsa                                        2                        -

Nagu loetelust näha, esinevad kõik külad tänapäevalgi peale ühe- Käginurme. Nimetatu asus ajaloolaste arvates hilisema Salla mõisa kohal või Salla- Tammiku- Mõisamaa vahemikus. Seoses suurpõllunduse arenguga on suuresti muutunud ka kunagise Pudiviru külade suurus. Viimaste aastakümnetega on mõne pereliikmeks hääbunud Villakvere, Kadiküla, Kolia ja Tammiku külad. Suuri muutusi on sajandite vältel üle elanud teisedki külad, olles sõdadest ja katkudest inimtühjaks laastatud, siis jälle virgunud, rahvarohkeks kasvanud, virelenud, vaevelnud, tööd ja aina tööd rühmanud- ja vahel ka lühikesi õnnehetki nautinud........ edasi