Arvatakse,
et plaatvestid tulid kasutusele
ristisõdade käigus ja puhtpraktilistel kaalutlustel. Lähis-Ida
palav päike
võis palja rõngassärgi üle kuumendada(Gamber 1995, 18–19).
Kõige paremini aitas põletava päikese vastu valge üleriie.
Vastavad hõlstid läksid moodi ja nii polegi 13.–14. sajandi
kunstiteostel näha, millistkaitserüüd selle all kanti. Saksamaal
leidub siiski paar haruldast 13. sajandi teise poolde dateeritud
skulptuuri – Püha Mauritius Magdeburgi katedraalis (Lacy 1992,
joon. 4–5) ja üks altarikujuke Wienhauseni kloostris (Blair 1958,
joon. 18). Mõlemal on kujutatud hõlstisiseküljele rinnaesisele
neetidega kinnitatud nelinurkseid plaadikesi. Mõnevõrra hilisemaid
plaathõlste näeme mõningatel Skandinaavia kunstiteostel
(Thordeman1939,
joon. 295, 298–299).Teatud
ajal hakati selliseid plaadikesi laia tekstiilhõlsti asemel
kinnitama hoopiskeha
ligi hoidva vesti sisepinnale (joon. 4). Pole võimatu, et nende
valmistamisel kasutati
tekstiili asemel hoopis tugevamat nahka. Kujunes uus kaitserüütüüp
– plaatvest,
mida omal ajal kutsuti sõnaga „platen”
Võimalik, et selle plaatvesti käibelevõtu põhjuseks oli
täiustatud ründerelvade tõttu mõnevõrra paksemate plaadikeste
kasutamine,
mis osutusid liialt raskeks tekstiilile neetimiseks. Seda oletust ei
saa aga tõestada, sest ühtki terviklikku plaathõlsti pole säilinud
ja arheoloogilistel kaevamistel siit-sealt leitud üksikute
plaadikeste publitseerimisel pole enamasti ära toodud neetide
pea ja plaadikeste pinna vahe mõõtmeid. Väga väikese vahe puhul
mahtus sinnaüksnes riie, suurema puhul võib oletada ka nahka, kuid
plaadi paremaks püsimisekstekstiili küljes võidi needi pea alla
paigutada näiteks seibi meenutav nahatükk. Vähemalt 14.
sajandi esimesel poolel olid seda tüüpi plaatvestid Eestiski juba
küllalt
laialt levinud. Seda, et neid kandsid siin isegi jõukamad talupojad,
tunnistab üks Evald
Blumfeldti avastatud dokument ajavahemikust 1288–1346. Dokumendis
onära
toodud Järvamaa külade nimekiri ja neist iga juures märgitakse eri
liiki hobuseidning
kaitserüüsid. Seniste tõlgenduste kohaselt kajastab nimekiri
Järvamaa maleva (malwye)
suurust, mis tuli välja panna sõjaretkele minnes. Arvandmete põhjal
koosnes vägi 433 tavalisest talupojast sõdalasest ja 88
plaatvestidega (plathen)
varustatud
vabatalupojast (Blumfeldt 1949, 168–173; Benninghoven 1965,
396–397).Tallinna
kodanikel märgitakse seda tüüpi kaitserüüde (platen)
olemasolu veel1360.
a paiku (LDA, nr 535). Tõenäoliselt esmajoones plaatvestidest
pärinevaid raudplaadikesi
ja nende katkeid on leitud ka arheoloogilistel uurimistöödel, nt
Otepää linnuse kaevamistel tuli nimetatud leide välja koguni 18
eksemplari (joon. 4;Mäesalu 1995, 334–338, joon. 3–4; tahv III:
2; IV: 1–17). Taoliste plaadikeste pakss jäi 1 mm piirimaile. Kuna
plaatveste kanti veel rõngassärkide peal, siis on usutav, et seni
kasutatud ammunooleotsad ei suutnud kahekihilisest kaitsest läbi
tungida. "Kaitserüüde
arendamise põhjustest 13.-17. sajandil" A.Mäesalu
Mõte sellise plaatvesti valmistamisest on mind kummitanud juba pikka aega. Nahkvest sai valmistatud juba üle aasta tagasi ja plaadidki olid vähehaaval saadud valmis nokitsetud. Inspiratsiooniallikaks olid teada tuntud Visby vestid ja nende rekonstruktsioonid. Kuna taaskehastamises olevad võitluse reeglid ei luba torkeid ja ammunooli samuti ei lasta , siis sai plaatide kinnitamisel mindud natuke lihtsamat teed. Kui algupärastel vestidel katab üks plaadiserv teist , siis otsustasin plaadid panna üksteise kõrvale. Ülemise ja alumise rea vahele jätsin painduvuse huvides paari sentimeetrise vahe, mida algupärastel vestidel ei olnud. Seetõttu ei pretendeeri valmistatav vest koopiale. Plaatide
materjaliks valisin tugevuse huvides 1,5 mm roostevaba pleki. See teeb
vesti pisut raskemaks, kui 1 mm plekist valmistatud orginaal. Neetidena saab
edukalt kasutata 3 mm jämedusi papinaelu. Visby algupärastel vestidel on
erinevaid kinnitusviise. Mina valisin eeskujuks 20. tüübi vesti ehituse .
 | |
| Visby tüüp nr. 20. |
Minu valmistatud plaatvest.
