Pildistasin üles ka kõik oma muinasehted, enamuste juures olen ise ka tegemisel vähemalt abiks olnud, aga mõned on ka kingitused.
Vaipkleidi nõelad koos jagajate, keti, nõelakoja ja luukammiga. Nõelapead graveerisin ise, samuti tegin ise keti valmis. Ülejäänud detailid on Vanakaru osavate käte tehtud. Nõelad keti ja ülejäänud vidinatega kaaluvad päris palju, seega on vaipkleit pigem pidulike sündmuste riietus, sest selliste rippuvate kettidega on kole ka paja ääres süüa teha, raske on ja ei tahaks ju et ketid patta kukuvad.
Minu pronksist ehted. Käevõrule lõin täitsa ise mustri peale ja see on ka minu esimene muinaskäsitööna tehtud ese. Karu aitas käevõru tegemisel kaasa, aga siiski sain ka oma käpakestega midagi teha. Sõlg ja kaelavõru on mõlemad Vanakaru tehtud, aga protsessi sain kõrval istudes jälgida, niiet päris teadmatuses ei ole.
Siin samad asjad, ainult käevõru teiselt poolt ka.
Minu hõbeehted- keeratud käevõru ostsin poest, ülejäänud on Vanakaru tehtud. Sõlel sain natuke kaasa aidata, sõrmuse ja käevõru tegi ta täitsa ise, kuigi jälle sain kõrval istudes protsessi jälgida ja natuke targemaks selle käigus.
Kaks rauast sõlge. Väiksema tegi üks sõber mitu aastat tagasi ja suurem on Vanakaru käest saadud ja Milla tehtud.
Keskel olev kaurikarpidest kee on ostetud poest Ruum Tartust ning alguses oli plaan ta lahti võtta ja uus teha, aga sobib ka sellisel kujul päris hästi. Kaks kõrvalolevat helmestega keed on ise tehtud, helmed mitmelt poolt saadud ja linase paksu niidi otsa aetud. Linane kipub kergesti katki minema, eriti kui mõnel helmel juhtuvad teravad servad olema, niiet pean midagi muud välja mõtlema, mille otsa helmeid ajada.
Minu nahast paunake mitmesuguste vajalike asjade hoidmiseks ja ebaautentsete asjade peitmiseks. Põhimõtteliselt on see ringikujuline nahatükk, millele on äärde augud tehtud ja nendest pael läbi aetud. Nahkpaelaga ripub vöö küljes ja süsteem on hea, sest läheb ise kinni ning ei pea mitmesuguste kinnituspaeltega jamama.
Muinasasjade juures on olulisel kohal ka toidunõud, sest ilma nendeta hästi süüa ei saa- pajas on söök liiga kuum ja kui õigel ajal jaole ei jõua, siis võibki hoopis ilma jääda. Puust kauss on endatehtud, küll vähekese abiga, aga siiski enamjaolt oma väikeste kätega välja tahutud. Sain mitu villi tegemise käigus ja nüüd on uhke küll omatehtud kausist süüa. Olen mitmeid kordi mõelnud, et kas peaks kogu asja liivapaberiga üle käima, aga vist pole enam mõtet ja niisuguse robustsena meeldib ta mulle ka. Lusikas on järjekordselt Vanakaru meistriteos.
Järg on jõudnud nugade kätte, see on minu kõige uhkem nuga, damaskuse terasest teraga ja puha. Noad on kõik Vanakaru tehtud, selle noa puhul aitasin veidi mitmete detailidega, aga tupp on minu tehtud. Pronksäärega aitas Vanakaru, aga tupe tegin ja lohe joonistasin peale täitsa ise. Minu kõige väiksem ja uhkem nuga.
Ilus tera veidi lähemalt
Minu kõige esimene nuga, sellegi tupe tegin ise ja noa Vanakaru. Avastasin muidugi alles praegu, et olen tupe tagurpidi üles pildistanud, aga mis seal ikka. Esimese külge peal on ilus palmik, vb teen mõnikord korduspildistamise ja panen õige poole pildi ka siia. See nuga on veidi suurem ning sobib paremini näiteks toidutegemiseks, on praktilisem. Käepideme peal on mitmeid põnevaid kujutisi tekkinud, mõned jooned näivad moodustavat näiteks näo.
Minu viimane ja kõige hilisem nuga, mille Vanakaru tegi söögitegemist silmas pidades- puhtalt terasest, et poleks puitosi ja käes hoida on ka päris mugav. Olen ka selle noaga süüa tehes nii palju lõikunud, et pärast vill pihus, aga eks tühjad kõhud vajavad ohvreid. Seegi tupp on minu tehtud, otsast lõpuni. Kuna nuga oli väga terav ja tuli tupe otsast välja, siis pidime Karuga mõned needid tupe äärde lööma, et ei juhtuks õnnetusi.
