Viikingi- ja muinasaja taaskehastajate hulgas on populaarsed ja kasutusel klassikalised metallist kuplaga ümarkilbid , millede leiuainest on leitud ka Eesti aladelt. Kasutusel on veel normanni tüüpi tilgakujulised kilbid, mida on kujutatud Bayeuxi vaibal olevatel sõdalastel. Varasemal perioodil 4.-5. sajandil olid ovaalkilbid rohkem levinud ja tuntumad. Neid kasutati Vana-Rooma ratsaväes ja olid laialdaselt kasutuse ka keltide hulgas. Muutusid ajad ja koos nendega relvad ja kaitsevarustus. Otsides ovaalkilbi järgi 11.- 12 sajandist siis saab pidama jääda peamiselt kolmele allikale.
ALLIKAD
1. Aacheni katedraalis asuv pühitsetud vee nõu, kus on kujutatud ovaakilpidega sõjamehi. Ajastu jääb aastatesse 1000 -1024.
2. Ovaalse kilbiga sõdalane Bayeuxi vaibal. Aasta 1066.
3. Trondheimi ovaalkilp. Leitud Norrast . Dateeritud 11. sajandisse. Rootslased on sellist kilpi kutsunud Langsköld ehk pikk-kilbiks. Kilp koosneb kahest kihist laudadest, mis asetsevad teineteise suhtes risti. Kilbi paksuseks võis olla umbes 1cm. Kilbi kõrguseks on umbes 1 m. ja laius umbes 0,5 m. Kilp ise ja serv oli kaetud arvatavasti nahaga , millest annavad tunnistust naelaaugud kilbil ja serval.
MATERJAL
Traditsiooniliselt on kilpe ikka valmistatud puust. Meie aladel kuusest, pärnast ja männist. Teadaolevalt on ka paljude riidekihtide kokkuliimimisel kilpe valmistatud , kuid need jäävad pisut hilisemasse perioodi. Trondheimi kilbi leid oli väha halvas seisus , mistõttu pole suudetud kindlaks teha, mis puust kilbiga tegu oli.
KUIDAS KILPI HOITI?
Varasematel ovaalkilpidel oli väike käepide, mis asetses kilbi suhtes horisontaalselt. 11.- 12. sajandil levinud normanni kilpidel oli erinevaid hoidmisviise . Üsna detailselt on kujutatud kilpe ja erinevaid hoidmisviise Bayeuxi vaibal. Põhiliselt olid hoidmiseks erinevad rihmkinnitused. Joonisel on näha erinevaid kinnituse tüüpe , mida ilmselt kasutati vastavalt sellele kuidas oli mugavam või millist võitlusviisi kasutati.
MINU OVAALKILP
Lähtudes eeltoodud materjalidest , valmistasin oma versiooni ovaalkilbist. Materjalis lähtusin kohalikest puuliikidest- kuusk ja mänd. Kilp koosneb kolmest lauast , mis on kokku liimitud. Mõõtudeks kasutasin Trondheimi kilbileiu omasi , milleks on 100 cm kõrgust ja 52 cm laiust. Kuna minu kilbil ei ole kasutatud kahte ristiliimitud lauakihti , siis tugevuse mõttes jäi kilbi paksuseks 1,3 cm. Veel pooleliolev kilp kooldus peale riide liimimist ja värvimist ettepoole kaardu, seetõttu tuli lisada tagumisele küljele liimi ja punnidega põiklatid, mis kilbi sirgena hoiavad. Kilbi katsin jämeda kotiriidega ja serva naelutasin taimparknaha. Naha paremaks paigaldamiseks leotasin seda eelnevalt kuumas vees. Kuivamisel tõmbub see tihedalt kilbiserva vastu. Käeshoidmiseks kasutasin eelneval joonisel figuur 124 rihmkinnitust, mis lubab kilpi hoida kahes asendis. Kilbi pinnale naelutan hiljem väikese kupla , mis peaks käsivart läbilöögi eest kaitsma.
1. Aacheni katedraalis asuv pühitsetud vee nõu, kus on kujutatud ovaakilpidega sõjamehi. Ajastu jääb aastatesse 1000 -1024.
2. Ovaalse kilbiga sõdalane Bayeuxi vaibal. Aasta 1066.
3. Trondheimi ovaalkilp. Leitud Norrast . Dateeritud 11. sajandisse. Rootslased on sellist kilpi kutsunud Langsköld ehk pikk-kilbiks. Kilp koosneb kahest kihist laudadest, mis asetsevad teineteise suhtes risti. Kilbi paksuseks võis olla umbes 1cm. Kilbi kõrguseks on umbes 1 m. ja laius umbes 0,5 m. Kilp ise ja serv oli kaetud arvatavasti nahaga , millest annavad tunnistust naelaaugud kilbil ja serval.
MATERJAL
Traditsiooniliselt on kilpe ikka valmistatud puust. Meie aladel kuusest, pärnast ja männist. Teadaolevalt on ka paljude riidekihtide kokkuliimimisel kilpe valmistatud , kuid need jäävad pisut hilisemasse perioodi. Trondheimi kilbi leid oli väha halvas seisus , mistõttu pole suudetud kindlaks teha, mis puust kilbiga tegu oli.
KUIDAS KILPI HOITI?
Varasematel ovaalkilpidel oli väike käepide, mis asetses kilbi suhtes horisontaalselt. 11.- 12. sajandil levinud normanni kilpidel oli erinevaid hoidmisviise . Üsna detailselt on kujutatud kilpe ja erinevaid hoidmisviise Bayeuxi vaibal. Põhiliselt olid hoidmiseks erinevad rihmkinnitused. Joonisel on näha erinevaid kinnituse tüüpe , mida ilmselt kasutati vastavalt sellele kuidas oli mugavam või millist võitlusviisi kasutati.
MINU OVAALKILP
Lähtudes eeltoodud materjalidest , valmistasin oma versiooni ovaalkilbist. Materjalis lähtusin kohalikest puuliikidest- kuusk ja mänd. Kilp koosneb kolmest lauast , mis on kokku liimitud. Mõõtudeks kasutasin Trondheimi kilbileiu omasi , milleks on 100 cm kõrgust ja 52 cm laiust. Kuna minu kilbil ei ole kasutatud kahte ristiliimitud lauakihti , siis tugevuse mõttes jäi kilbi paksuseks 1,3 cm. Veel pooleliolev kilp kooldus peale riide liimimist ja värvimist ettepoole kaardu, seetõttu tuli lisada tagumisele küljele liimi ja punnidega põiklatid, mis kilbi sirgena hoiavad. Kilbi katsin jämeda kotiriidega ja serva naelutasin taimparknaha. Naha paremaks paigaldamiseks leotasin seda eelnevalt kuumas vees. Kuivamisel tõmbub see tihedalt kilbiserva vastu. Käeshoidmiseks kasutasin eelneval joonisel figuur 124 rihmkinnitust, mis lubab kilpi hoida kahes asendis. Kilbi pinnale naelutan hiljem väikese kupla , mis peaks käsivart läbilöögi eest kaitsma.
