Susa vammusemaraton

Kisendav vajadus uue vammuse (gambesoni) järele ja pikk pealekäimine õmblemise osas, põhjustas Susale vammuseõmblemise "maratoni". Vana vammus, mis oli minu  esimene katsetus, ei olnud just kõige õnnestunum. Küll aga andis see aimu uue vammuse õmblemise töömahust. Materjalideks valisime paksema halli villase kanga, voodriks sai linase-puuvillase segu kangas ja polsterduseks sai valitud paksem villasesegune vatiin, mida panime lausa kaks kihti. Rohkelt mõõtmist, palju traageldamist ja üksagu teppimist oleks õmblusmasina äärepealt untsu keeranud. Kulus rohkelt nõelu ja töötunde. Enamus õmblusi tegi Susa siiski käsitsi, sest masinaga ei olnud võimalik nii paksu asja õmmelda.Vammus valmis järkjärgult ja oli palju kirumist  valusate sõrmede üle, kuid tulemus oli ootuspärane. Hõlmade kinnituseks sai valitud rihmkinnitus, mille tarbeks sai valatud pandlad. Kaenlaaugu kohad sai jäetud avatuks, sest aktiivsemal liigutamisel peab kuidagi õhk vammuse all liikuma. Kokkuvõtteks olime mõlemad rahul, mina vammuse üle ja Susa selle üle, et see "maraton" ükskord läbi sai. Nüüd jääb vammus veel lahingus järele proovida.

Sügisesed nokitsemised.

Pikad ja pimedad sügisõhtud ja lühikesed päevad panevad käed sügelema, mistõttu hakkab sõrmede vahel igasugust põnevat kraami valmima. Ammu kogutud ja niisama seisnud materjalidest saab kenasti vajaminevaid põnevaid muinasasju valmistada. Nii läksid käiku teraslatt,messingplekk ,põdrasarv ja taimparknahk. Tulemuseks olid võitlusnoad ja korralikud nahast tuped, mis messingplekiga kaunistatud. Tegemist on nüristatud relvadega, mida saab kasutada muinasvõitluses , kuid kõlbab ka edvistamiseks vööl kanda.