Eesti soost vasallkond taaniaegsel Virumaal 1220-1345

Eesti soost vasallkond taaniaegsel Virumaal 1220-1345 allikas www.militaar.net

Virumaa alistumine a. 1220 Taani kuningas Waldemarile ja taanipoolsele kristianiseerimisele, ainsana Eesti maakondadest, vabatahtlikult ja võitluseta, on ainulaadne tõik Muinas-Eestis kauakestnud sõjas oma vabaduse eest. Seda sündmust tuleb aga igati pidada analoogseks Toreida liivlaste vanema Kaupo alistumisele, mille vastutasuks, vastupidiselt sõjaliselt vallutatud maakondadele, ta võeti Riia peapiiskopkonna vasalliks ja läänistati oma endiste valduste osas. Sellele olulisele faktile pole balti ajaloolased omistanud siiani väärikat tähelepanu. Pärast Lindanisa linnuse ja Revala maakonna vallutamist 1219. a. juunis taanlaste poolt, ordu ja Riia peapiiskopkonna vallutusplaanid olid ilmselt segi löödud ja et päästa, mis päästa annab, korraldati sügis-talvel välkrünnak ja röövretk Virumaale. Vastavalt munk Henrikule, „rüüstajad leidsid kõik rahva kogu Virumaal külades kohal olevat“ ja „nad lõid kõik, keda nad meessoost kätte said, suurtest kuni pisemateni maha...“ (HCL. 23,7). Et virulased olid ettevalmistamata selle julma röövretke suhtes, võis olla põhjustatud vaid asjaolust, et neil oli kokkulepe Taani kuningaga vabatahtlikult ristiusu vastuvõtmise osas, mis ka järgmisel kevadel toimus.
Toetudes Henriku enda geograafilisele kirjeldusele, polnud kogu Virumaa kaugeltki haaratud tollest röövretkest. Kannatada sai vaid Lemmu (alias Pudiviru) kogukond ja ründajate kiilukujulise sissetungi teravik ulatus vaid Torma (Tormas) linnani (ibid). Kolm km eemal asuvat Tarvape linnust ei üritatud või ei suudetud vallutada. Ilmselt Riia huvides, Henrik lisab, et „saime pantvange viielt Virumaa kihlakunnalt ja meile järgnesid viis vanemat Virumaa provitnsist oma andidega Riiga ja nad andsid kogu Virumaa Püha Maarja ja Liivimaa kiriku alla“ rahuleppega (ibid). Aga a. 1220 mais, kui Henrik ja teised mungad tulid ristima Lemmu kogukonda, vane Tabelinuse valdustesse, „kelle taanlased seeparast hiljem üles poosid“, ta ütleb ise, et „aga muud, teiste provintside virulased ei julgenud taanlaste ähvarduse tõttu riiglaste preestreid mitte vastu võtta, nad nimelt kutsusid taanlased kui oma naabrid eneste juurde ja need ristisid nad“ (HCL. 24, 1).
Kõnealused viis provintsi olid nimelt, vastavalt Liber Census Daniae’le, kylagund Repel, Maum, Askala, Lemmu ja Alutaguse (Alentagh) (LCD. 48b 54b). Märgitud röövretkele Virumaale, nii Riia kui ka ordu, rajasid hilisemas võimuvõitluses taanlaste ja paavstiga oma argumentatsiooni, kui Virumaa esimesed alistajad ja kristianiseerijad. Ilmselt Henrik järgnes sellele poliitilisele joonele oma kroonikas ja suurendas tunduvalt tolle, retke osatähtsust. Tõenäoliselt nood 5 Viru vanet olid Lemmu Tabelin ise ja talle alluvad ülikud! Tabelini poomise pärispõhjus võis vaid seista asjaolus, et ta Taani kuningale alistumislubadust murdis. Teised Viru vaned aga pidasid kuningale antud vasalli tõotust, nagu edaspidised sündmused näitasid.
Tollele, Henriku poolt kirjeldatud Virumaa „alistumisele“ ordule, ei omistanud a. 1226 tüli lahendama tulnud paavsti legaat, kardinal Wilhelm Modenast, kuigi suurt tähtsust ja ka suurem osa seda küsimust uurinud kaasaegseid teadlasi suhtuvad sellesse kui kahtlase väärtusega argumenti (Donner, 108). Samuti tuleb võtta üsna suure ettevaatusega ka järgnevat, kroonik Henriku poolt kirjeldatud taanlaste ja virulaste suhetesse puutuva episoodi väärtust.
Nimelt 1220. a. kevadel piirasid saarlased 14 päeva jooksul suure väega taanlaste kantsi, Lindanisa linnust. Pärast nende lahkumist taanlased „võtsid kinni Revala, Harju ja ka Virumaa vaned ning poosid üles kõik need, kes iganes olid saarlaste seltsis nende kantsi piiramas olnud või olid viimaste sepitsustest osa võtnud. Ja muudele panid nad kaks või kolm korda suurema maksu peale, kui neil varem kombeks olnud maksta, ja nad nõudsid neilt sisse rohked ning rängad heakstegemise trahvid” (HCL. 24, 7).
Kirjeldatu võis olla õige rävalaste ja harjulaste osas, kes rünnakuga ühinedes murdsid oma ustavusvannet Taani kuningale, ent virulaste kaasakiskumine sellesse operatsiooni paistab teenivat poliitilisi eesmärke - näidata taanlaste ja virulaste vahekordi äärmiselt halvana, et sellega õigustada ja katta hiljem sakslaste poolt ette võetud vägivaldseid aktsioone, üritades neid ühtlasi näidata nagu mingeid ,,päästjaid” virulaste suhtes.
Juba ajanappuse tõttu - 14 päeva kestel! - oli virulastel võimatu oma malevat kohale tuua. Kuid, mis kõige olulisem, virulased vaevalt tollal maksid Taanile kuigi olulisel määral lõive, sest nad olid de facto alles okupeerimata ja ristimata, mis oli Liivi-Eesti-Kura vallutussõjas määravaks faktiks uue isanda alluvusse minekul (LCD.56, 57). Ristimine Virumaal algas just samal 1220. a. kevadel ja Taani mungad tulid Lindanise kantsist laevaga Toolse sadamasse ning sealt, ilmselt kokkuleppe alusel ja Eesti vanede heakskiidul, viisid suve jooksul läbi kogu Virumaa ristimise (LCD. 32-62). Tollal veel alistamata Virumaal polnud taanlastel seega vähematki võimalust kinni võtta ja puua Virumaa vanesid. Henriku informatsioon selles osas võiks olla poliitilise tagamõttega luule.
Aastal 1223, kui saarlased, sakalased, ugandlased ja harjulased organiseerisid tõhusa vastulöögi maa vallutajate hävitamiseks ja saatsid selleks käskjalgu ka Virumaale, ütleb kroonik Henrik: „... aga virulased ja järvalased ei võtnud sarnast teha, sest nad on lihtsameelsed inimesed ning teistest eestlastest alandlikumad, vaid nad juhtisid oma preestrid ühte paika kokku ning läkitasid need tervelt taanlaste linnusesse“ (HCL.24, 5).
On mõeldav, et a. 1223, ülemaalise ulatuse võtnud teiste Eesti maakondade vastulöögiga nii taanlaste kui ka sakslaste vastu, teatud osa Viru vanesid hiljem ühines, nagu seda Henrik märgib: „1223 saarlased, mereäärsed läänlased, varbolased, järvalased ja virulased piirasid Tallinna linnust kaua aega“ (HCL. 26, 11). Arvestades aga juba eespool näidatud Henriku kroonika tendentslike sätetega virulaste osas, on seegi referents küsitav, nagu nähtub allpool ja teenis taas teatud poliitilisi eesmärke. Paistab kaugelt tõenäolisem, et Viru vaned olid juba algusest peale võtnud muudest Eesti maakondadest erineva hoiaku ja üritasid oma sõltumatust säilitada Kaupo stiilis kokkuleppe ja ko-eksistentsiga. Olgu siinkohal märgitud, et isegi Jüriöö mässust a. 1343 tõenäoliselt virulasaed osa ei võtnud ja vaid üks sekundaarne kroonika, nimelt Rüssow, nimetab neid ühe korra ja muuseas (Rüssow 1, 24).
Taani esivalda Virumaal a. 1220-25 iseloomustab prof. P. Johansen üsna tabavalt, märkides, et läänistamist Taani vasallidele tollal veel ei toimunud, küll aga olid linnustes Taani meeskonnad, foogtid valitsesid maad ja Virumaa piiskop Ostradus oli ametisse nimetatud. Virumaal oli seega sisuliselt eestlaste omavalitsus ja maad haldasid läänilepingute alusel kohalikud vaned.
Seoses kuninga Waldemari vangistamisega a. 1223 ja sellele järgnenud segadustega ning Taani esivalla nõrgenemisega Eestimaal, Tartu piiskopi vasallid ja ordu kasutasid juhust, et jõuvahekordi Virumaal endi kasuks korraldada.
Virumaa iseseisvaks paavstiriigiks?

Kroonik Henrik kirjutab: „... sügisesel ajal (1225) asusid Otepää sakslased teele ja läksid Virumaa vanede k u t s e peale Virumaale, nad võtsid Virumaa linnused oma alla ning ajasid taanlased minema, kinnitades, et seesinase maa olevat kõige esmalt liivimaalased Püha Neitsi lipuga ristiusu alla heitnud. Ja nad hakkasid kõigis Virumaa kogukondades ja linnustes valitsema” (HCL.26. 6). Teiste sõnadega Viru vaned kõrvaldati silmapilkselt oma ülesannetest nende samade poolt, keda nad ise olevat maale kutsunud! Nii lihtsameelsed nood Viru vaned siiski polnud ja siin on küll tegemist kroonik Henriku lihtsameelse vale informatsiooniga.
Saades alarmeerivad teated piiskopi vasallide ja ordu rünnakust Virumaale, samal ajal Riias viibiv paavsti legaat, kardinal Wilhelm, astus erakorraliselt radikaalseid samme. „Sellest teada saades, kutsus seesinane legaadi isand sakslased enda juurde kokku ja sundis neid kirikuvande ähvardusel selle maa (s.o. Virumaa) paavsti kaitse alla üle andma” (HCL.24, 6). Selsamal kombel sundis kardinal Wilhelm taanlasi endale, kui paavsti esindajale üle andma Virumaa, Järvamaa, Harjumaa ning mereäärne Läänemaa ja vastav annetusleping kirjutati Riias alla (ibid). „Kui see oli sündinud, läkitas seesinane legaat Virumaale omi mehi, ristisõitjaid ning preestreid ja heitis k õ i k sakslased ning taanlased kõrvale, võttes need maanurgad nüüd oma võimuse alla” (ibid). Veel enam. Ta külastas rahvast mitmetes keskustes ja korraldas siis suurema nõupidamise Tarvanpe (Rakvere) linnuses. „Sinna tulid ka taanlased, sest neid oli kutsutud. Ja siis sõlmiti r a h u kõige esmalt sakslaste ning taanlaste vahel ja siis k õ i k i d e maakondade eestlastega. Aga pärast seda reisis seesinane legaat Tabelise, heitis kõik sakslased ning taanlased, kelle juurde t e r v e V i r u m a a vaned ... ja ta võttis nad kõik ülemkarjase paavsti käe alla, määras nende seast kõikidesse oma maakondadesse vanemad ning kohtunikud...” (LCD. 29, 7).
Seega ennistati Virumaa osas poliitiline status quo ja eesti vaned said omavalitsuse ka Revala, Harju- ja Järvamaa osas. Siin on tegemist suurejoonelise poliitilise manöövriga ja just see osa on leidnud elavat kommenteerimist kõigi Põhja-Eesti ajalooga tegelenud teadlaste poolt - välja arvatud eestlased i s e !
Nii püstitas a. 1808 taani õpetlane P.F. Suhm omas „Historie af Danmark” väite, et legaat Wilhelm tahtis luua pärismaalaste poliitilist vabadust ja enesemääramise õigust respekteerivat uut iseseisvat Virumaa riiki, mis taanlaste ja sakslaste valduste kõrval oleks olnud valitsetud eestlaste poolt ja seisnuks vaid Rooma kuuria kontrolli all poliitiliselt tähtsamais küsimusis. Samu vaateid esindasid P.v.Goetze 1839, H.F.J. Estrup ja eriti saksa õpetlane F. Blanke. Viimane väitis, et legaat Wilhelmil olnud kava Virumaal iseseisvat paavstlikku vabariiki luua ja Rooma kuuria hoidis sellest mõttest kinni kuni legaat Balduini visitatsioonireisi äpardumiseni a. 1230. Wilhelmi soov oli, et kohalikud pärismaalastest vürstid allunuks otseselt paavstile, kõik pärismaalaste õigused leidnuks kaitsmist, võõrad võimud oleks maalt eemaldatud ja vastristitud rahvaste esindajad läkitanuks otseselt oma maade representandid Rooma. Vastupidisel seisukohal, et legaat Wilhelmil polnud mingit kava iseseisvat Virumaa riiki luua ja ta sammud olid hädaabinõu, et lahendust saada ja et Virumaal ei üritatud tollal iseseisva Eesti rahvusriigi loomist, on vaid H. Hildebrand 1865 ja ka G. A. Donner 1929. Kõnealuseid pro ja contra vaateid vaagides ning lisades, nagu järgnevalt tõendatud, et Virumaa vasallkonnas oli etniliselt umbes 35% eestlasi, näib, et iseseisva Virumaa kui riigi loomine paavsti ülemvalitsuse all, oli nii legaat Wilhelmil kui ka Balduinil üheks salajaseks sooviks, lisaks luua Novgorodi külje alla misjonitöö baasi (LCD.123) ja seega neid vaateid pooldavail õpetlastel oli ja on õigus. Igal juhul on iseseisva Virumaa riigi rajamise katse a. 1225 märkimisväärne peatükk Eesti ajaloos.
Eesti vanede omavalitsus Virumaal kestis vaevalt aasta. Legaat Wilhelm polnud veel Riiast lahkunudki, kui Riia vasall Johannes de Dolen tungis 1226 a. ootamatult Virumaale ja vallutas ühe linnuse (UB.1, 8. Legaat Wilhelm reageeris teravalt, pani „vannet murdnud roövli” de Doleni kirikuvande alla ja andis tema Liivimaa lossi Riia linnale (ibid). Isegi kroonik Henrik nimetab de Doleni „rahu murdjaks” (HDL.30, 2). Sellest hoolimata ordu sakslastest meeskond ja vasallid asusid maad valitsema ja tõenäoliselt puhastasid välja eesti vaned nii võimupositsioonidelt, kui ka kohtunike kohtadelt ja vallutasid ka 1227 taanlaste kantsi Lindanise (Tallinna) (Brandis, 115). Eestlased vastasid sellele 1227 ülestõusuga Virumaal, kusjuures 100 orduvasalli tapeti, nagu seda kirjeldab hilisem paavsti legaat Balduin de Alna oma kaebekirjas (Hildebrand „Livonica”, 1. Mäss suruti maha.
Taanlaste-eestlaste ühisretk Venemaale
Tekkinud segaduste selgitamiseks paavst määras uue legaadi, vallooni Balduin de Alna, kes saabus 1230.a. Riiga ja siis Virumaale ning võttis paavsti nimel Virumaa ja Järvamaa oma valdusse. Legaat Balduin jälgis eelkäija Wilhelmi poliitikat ja lubas eestlastele ja kuralastele vabadust ja autonoomiat ning võitis eestlased sellega oma poole (Hildeb.13, 18, 24). Legaat Balduini katse iseseisvat, paavsti poolt valitsetud riiki luua Põhja-Eestis lõppes aga a. 1233 Tallinna lossis veresaunaga kus orduvennad tapsid umbes 100 paavstimeelset vasalli, peamiselt Harjumaalt (Brandis,3,116;LCD.731). Virumaa eesti vasallid pääsesid sellest veresaunast, kuna neist vaid mõned üksikud olid Tallinnas. Uus muudatus tekkis olukorras a. 1236, mil Mõõgavendade ordu sai Saule lahingus leedulastelt hävitavalt lüüa ja oli sunnitud Saksa orduga ühinema, mida paavst võimaldas vaid tingimusel, et Põhja-Eesti maakond antakse Taanile tagasi (UB.1, 147/49; Donner, 200/09). Selle tehingu tehniline läbiviimine usaldati taas legaat kardinal Wilhelmile, kes saabus Tallinna ja asus üsna ettevaatlikult oma ülesannet teostama, ilmselt kartes ordu poolt taas mõnda brutaalset väljaastumist. Tema osava diplomaatia tulemuseks oli Stenby leping 1238 a. (UB.1, 160), kus tehti ka eeltöö ühiseks sõjakäiguks Novgorodi, Ingeri ja Vadjamaa vastu (Donner, 224, 252). Aastal 1240 Taani ja ordu väed ning Eesti maleva tungisid välja kuni Novgorodini, vallutades „Watlande, Vouve (Neva), Ingriae, Carela" (UB. III, 169) ja ulatusid ka Luugasse ja Sabilj´sse. Olukorda peeti nii kindlaks, et tehti paavstile ettepanek see piirkond allutada Saaremaa piiskopile (UB.III, 169 a). Peipsi jäälahingus 1242 Novgorodi vürst Aleksander (nimetatud „Nevski") aga hävitas ordu väe ja sellega varises kogu see üritus kokku.
Eesti seisukohast sellest sõjakäigust osavõtt aitas oluliselt Taani kuninga juures eesti vanede ja eestlaste seisukohta kindlustada. Pealegi pidi olema vasallide ja ilmselt ka Eesti malevate juhina selles sõjakäigus üsna juhtival kohal suurvasall ja arvatav Virumaa üldvane Thidericus de Kivele (teistes allikates ka Kivel, Kiveloe, Kiveke). Hoolimata kümnest võimuvahetusest Virumaal 20 a. jooksul, oli eesti päritoluga vasallkond suhteliselt hästi säilunud, nagu see nähtub 1241, kui Tallinna taani piiskop Thorkill koostas läänimeeste valduste revisjoni Eestis (LCD.41b-54b). Selle haruldase säilunud dokumendi isikuline analüüs, täienduseks prof. P. Johanseni poolt suure eruditsiooniga koostatud uurimusele, annab vastuse, kui suur oli tõeliselt eesti päritoluga Taani kuninga vasallide osatähtsus Põhja-Eesti ja eriti Virumaa haldamisel a. 1220-1343.........