Linased ja villased riided

Minu kõige esimene linane kleit (või särk, kuidas parasjagu nimetada)- ilus valge, parajalt õhuke, nii et kõigile meestele meeldib ja kuna ma esimese korraga õmblesin kehvasti, siis sel suvel tegin kõik õmblused ilusti üle. Esialgselt sai ta õmmeldud kolm ja pool aastat tagasi, siis oli riidega ka kitsas käes ja kleit võiks tegelikult laiem olla, aga mis seal ikka. Linane on tähtis, käib kõigi teiste villaste asjade alla ning see õhem on just hea teiste kleitide all kandmiseks, kuna iseseisvalt teda väga kanda ei tahaks- paistab veidi läbi. On mul pikalt kapis istunud ja seetõttu veidi kortsus, aga pole hullu, vähemalt saab aru, milline ta on.

Kleidi kaelus veidi lähemalt.

Kui tegin oma esimese linase kleidi, ostsin ka suure tüki sinist villast riiet, millest sain endale sõba ja ka ühe ilma varrukateta kleidi. Tükk aega ajasin ühe linase kleidi ja selle sinise villasega läbi, talvel küll veidi külm oli, aga mis parata kui polnud aega ja vahendeid, et uusi ja paremaid riideid teha. Üldiselt on selline kleit suhteliselt ebaautentne tegelikult, leide vist selliseid pole, aga esialgu ei jaganud ma ööd ega mütsi vaipkleidi kontseptsioonist ning seega tegin sellise lihtsa, millest ma aru sain. Ka mütol ja isegi Kiruveres on tegelikult palju selliseid kleite näha ja kindlasti on ta mugavam kui vaipkleit- saab kiiremini selga ja ära ja ei tilbenda kuskil. Hetkel kasutan teda külmadel sügis- või talveüritustel, kus kõige alla läheb linane, siis peale see sinine ja siis ülejäänud villased asjad- mitu kihti on ikka hea sooja hoidmiseks. Mõtlesin vahepeal ka sellele äärtesse kõlapaelad teha, aga siis tulin järeldusele, et nii oleks teda ebamugav teiste riiete all kanda ja kuna ma teda niisama tavaliselt ei kanna, siis pole ka vaja, et ta nii väga uhke oleks. 

Minu teine linane kleit- väheke tumedamast riidest ja tsipa suurem kui esimene. Otsustasin, et päris lumivalge kleit pole metsas enamjaolt väga otstarbekas ning see on ka tugevam ning paksem riie, kannatab juba iseseisvalt ka kanda palavate ilmadega.

Kolmas ja siiani viimane linane kleit, kõige tumedam (seega ka ebaautensem, kuna linast arvatavasti ei värvitud), kõige suurem ja kõige uhkem- kohe iga ääre küljes kõlapaelad. Sel suvel oli see mu lemmikkleit, kuna oli väga palav ja villast niikuinii ei kannatanud kanda ja see oli oma kõlapaeltega vähemalt natukenegi uhkem. Olen kleite järjest suurema lõike järgi teinud, et ikka ruumi oleks. Juba teise kleidiga oli mure, et villane on väiksem kui linane, aga mis seal ikka. 

Kõlapael on 5 kõla laiune ning õmblesin ta külge ja tegin selle vea, et panin kõva kuumusega linase kleidi pesumasinasse, mille tagajärjel muidugi ka villane kõlapael kokku tõmbas ja nii ongi ääred veidi kroogitud, aga väga häiriv see pole ning ei suuda leida endas ka motivatsiooni, et pael lahti võtta ning uuesti õmmelda- hetkel liiga töömahukas plaan. Edaspidi tean, et tasub linase äärde minevad kõlapaelad enne riide külge õmblemist kõva kuumusega pesumasinast läbi lasta või lihtsalt hoiduda selliste linaste puhul kuumadest temperatuuridest ja pesta kõige rohkem 40 kraadi juures.

Külmasid talvesid ja jahedaid suvesid silmas pidades tegin endale ka pikkade varrukatega villase kleidi. Eelmistel Tarbatu sügispäevadel oli väga kasulik, mul küll oli ka kampsun all, aga selline villane on hea ja ei jää ette ka hoogsamate tegevuste käigus. Üldiselt peaks ka seda vaipkleidi all kandma näiteks, et eriti uhke olla, aga piisab ka ainult sellest, kõlapaelad teevad ta piisavalt kenaks.

Tegin lähema pildi külje peale käivatest siiludest- üldiselt on vähemalt minu muinaskleidid/särgid väga lihtsa lõikega. Esi- ja tagatükk on ristkülikud, kaelust lõigatakse veidi ümaramaks, et paremini kaela ümber istuks ning varrukad lähevad otse ristküliku külge. Kaenla alt või väheke madalamalt algavad küljesiilud, mis annavad rohkem liikumisruumi ning on ka otstarbekas riide kasutus. Muinasriideid tehti arvatavasti riiet võimalikult täielikult ära kasutades, kuna riie oli kallis- ei lõigutud suvaliselt ning küllap olid ka lõiked lihtsad. Siilud on kas üks või kaks kolmnurka- olenevalt sellest, kui palju käimisruumi juurde tahta. Kunagi võib-olla jõuan ka selleni, et panen siia mingid lõigete skeemid üles, et oleks paremini aru saada.

Tegin ka ühe meestesärgi, klubikaaslasele. Jõudsin järeldusele, et meestesärke on kõvasti lihtsam teha ja ka riiet kulub vähem. Pole mingit jamamist siiludega ja särgi pikkus on lühem. 

Üldiselt on hea keerata õla ja varrukate õmblused tagasi (kas mõlemale poole või ainult ühele- olenevalt soovist)  ja õmmelda veelkord üle, nagu pildil näha. See kindlustab, et riie ei hakka hargnema ning teeb ka õmblused kindlamaks ja särgi seljas mugavamaks- õmblusvaru ei hõõru nii palju vastu keha.

Veel üks särk, seekord noorele tulevasele muinassõdalasele mõeldud.

Lähiajal on plaanis kätt proovida ka pükste kallal, uurin tasapisi lõikeid ja üritan välja mõelda, kuidas oleks kõige parem ja mugavam. Avastamisrõõm on igatahes tore :)

Vaipkleidist ei hakanud siia pilti üles panema, kuna seda ei anna niimodi riputada ja ta näeb imelik välja, kui ta parasjagu seljas pole. Põhimõtteliselt on vaipkleit kaks ristkülikukujulist riidetükki, mis käivad õla pealt kokku kas nõelte, kilpkonnsõlgede või muuga. Oma vaipkleidi olen õlgadelt kokku ka õmmelnud, et oleks kergem selga saada ja lihtsam nõelu paigaldada. Vaipkleidi esitükk keeratakse ülevalt rohkem tagasi, tagatükk veidi vähem, pikkus peaks olema nii, et alaäär on mõlemal sama madalal. Vaipkleidil on ka omad head küljed- koos nõeltega näeb see väga uhke välja ning kuna see on vöökohalt vööga kinni, aga alt lahtine, siis annab palju liikumisvabadust ja ka õhk käib hästi läbi. Paja ääres sebimiseks pole see just kõige parem riietus, aga eks tuleb ka selliseid juhtumeid ette.