24.august 2012. a. Päike. Ammu on käärinud peas mõte ära käia paigas , mille järgi meie klubi oma nime sai. Äntu Punamägi –muinaseestlaste Agelinde. Asub teine keset pehmet lodumaastiku piiratuna ühest ojast ja väiksest jõest. Matkarada algab üsna suure tee äärest. Alguses üsna tavaline võsane segametsaga palistatud rada viib piki teed tundmatusse. Ootamatult katkestab raja kiirevooluline oja koolmekohaga, mis mööda laudpurret tuleb ületada. Paratamatult tekib ümbrust vaadates mõte-kus siin see mägi on? Olles oja ületanud hakkab maapind vähehaaval tõusma. Sarapuudest ja kuuseokstest oksatunnel viib aina ülespoole. Juba on märgata mäenõlvu, mis aina kõrgemaks ja järsemaks muutuvad. Ümberringi kasvavad suured põliskuused ,mis lisavad kohale väärikust ja ürgset aupaklikust. Jämedad murdunud tüved annavad aimu ligipääsmatusest ja kuuselõhnaline niiske mets tekitab veidra enesetunde. Mägi võtab vastu oma aimatavate vallidega ja vallikraavidega ,millele on üsna põnev kujutada 1000 a tagust linnust. Mäenõlvad on järsud ja ligipääsmatud ka praegu, järsaku põhja pole peaaegu nähagi. Inimtegevusest annab märku korrastatud laagriplats . Mägi seisab täies hiilguses ja võimsuses ning äratab aukartust. Muistset hingust on selles paigas ja salapära. Vaikust katkestab rähni kõva kloppimine vastu suurt kuivand kuusetüve nagu nõuaks andi. Leivaviil oksa külge torgatud ja mäevaimu hea nime eest tänatud lahkume väikese seltskonnaga sellest muistsest kohast. Veel enne lõppu tabab meid tugev vihmahoog mis mõtted selgeks peseb ja reaalsusesse tagasi toob. Me tuleme veel siia tagasi. Pilte siin.
No comments:
Post a Comment