II Retk Äntu Punamäele.

24. septembril  toimus teine retke Äntu Punamäele, kus asub muinaslinnus nimega Agelinde. Eelmisel aastal käisime kerges sõdalasevarustuses. Sel aastal niipalju ei pingutanud ja matkasime lihtsalt muinasriietuses koos matkamiseks vajamineva varustusega. Kohal olid seekord Olga, Dmitri, Arina, Maksim, Viktor, Eero ja mina, Tarmo. Seitsmekesi sai läbitud umbes kuue kilomeetrine matkarada ümber Äntu imeliste järvede. Kuna tempo oli rahulik jätkus aega nii looduse nautimiseks kui ka kala püüdmiseks. Nii jäigi jälle teine neljakilomeetrine ring läbimata, sest õhtul läheb vara hämaraks ja laagri püstitamine võttis omajagu aega. Ilm oli mõnusalt sügisene. Natuke vihmasabinat, natuke päikest. Temperatuur +10 kraadi. Olga ja Dmitri said raja kõrvalt pisut söögiseeni korjatud, mis osavalt hiljem maitsvaks supiks keedeti. Valmisolevate küttepuudega laagriplatsil oli sel aastal kehva lugu, neid lihtsalt ei olnud. Hea, et olin varasemalt olukorraga tuttav ja seetõttu sai kaasa võetud toekam kirves ja kahemehesaag, mille headust sai päris mitmel korral proovitud, lõigates mahakukkunud puudelt jämedamaid oksi ja tüvesid öise lõkke tarbeks. Kuna osa rahvast ööseks ei jäänud, siis valmistati jääjatele mõned tõrvikud. Varases pimeduses sai veel tõrvikuvalgel mööda järsakuserva vett toomas käidud, mis on paras julgustükk, sest vale sammu korral võib järsakusse libiseda. Öö möödus vaikselt. Üllatavalt vaikne oli üldse sellesügisene öö. Poole viie ajal ehmatas üles mingi kummalise linnu huige või haugatus, mis järjepidevalt kestis üle poole tunni. See tegi ärevaks ka väljasööbijad. Siis oli kuulda rabinat ja viuksumist, mis võis tähendada ainult seda, et saakloom oli tabatud. Sellele järgnes vaikus. Hommik algas nagu ikka Agelinde linnamäel, ronkade kraaksatustega. Nagu Vallhalla, kus Odini varesed sul peakohal tiirutavad. Hommikul sai keha kinnitatud õhtuste ülejääkidega, plats koristatud, lõke kustutatud ja igaüks jättis metsaloomadele ja lindudele tänuanni, et öösel ei puututud ja tuleval aastal sama tore ettevõtmine õnnestuks. Aitähh kõigile, kes kohale tulid ja retke toredaks ettevõtmiseks muutsid.

Holmgang Loone linnamäel

 Kiruvere muinaslaagrist on juba jupp aega möödas ja vahepeal toimus Saaremaal Salme Viikingiturg, kuhu meie perega kahjuks ei jõudnud, sest sinna on ikka väga pikk maa loksuda. Eriti pisipõnnidel, kes peale 1,5 tundi autosõitu juba üsna virilaks muutuvad.
 Kuid, Loone linnamäel toimus 27. augustil Karu Eeslinna ja Loki Rebaste poolt korraldatud intensiivne võistluspäev Holmgang. Holmgang oli üritus , kus sõdalased said erinevatel aladel mõõtu võtta. Võidab see , kes korjab erinevatelt aladelt kõige rohkem punkte . Samal ajal tegelesid naised kanga värvimisega ja erinevate näpuharjutustega, mille üle ka arvestust peeti. Kuna meie pisipõnnid olid alles haiged olnud, siis Susa ei riskinud pikka reisi ja pikka päeva väljas ette võtta ja nii tuli minul üksi Holmgangile ennast ja Agelinde klubi esindama minna. Kuidas siis läks?
 Esimene ala oli scandball - muistne pallimäng, kus nahkpall tuli sokutada kahe käega vastaste kilbile. Meie võistkonnal õnnestus üsna tasavägise mänguga võita, seisuga 3:2. Nii tuli esimene punkt.

"Sööt ette". Foto Petro Tsigura

Teiseks võistlusalaks oli vibulaskmine ajalooliste noolte ja vibuga. Minu vibulaskmiskogemus on üsna napp ja seetõttu tuli jääda punktita. Ilmseks oli segavaks faktoriks ka tugev tuul.

Vibu laskmas. Foto Petro Tsigura

Kolmas ala oli odavise, kus tuli tabada seisvat ja liikuvat märki ning lamavat objekti.  Esimeses voorus õnnestus tabada ühe odaga. Kõige veidram oli see, et teised enam pihta ei saanudki ja seetõttu korraldati otse kolmas voor- oda kaarega heitmine maas oleva särgi pihta. Jälle oli minul õnne ja nii tuli punkt lisaks.

Odavise. Foto Petro Tsigura

Peale seda tehti väike paus , kinnitati keha ja jälgiti naiste tegemisi.

" Nokkloom" Foto Petro Tsigura

Edasi tuli siis Holmgang- võitlused vaibal. Esimene ala oli võitlus kilbi ja mõõgaga. Loosi tahtel pidin kokku minema Maksimiga, kes oli ilmselgelt favoriit. No ei läinud hästi, punkt jäi tulemata ja selle asemel sain kolm sinikat. Asi seegi.

Duell. Foto Petro Tsigura

Viies võistlusala oli odavõitlus. Seal õnnestus eelvoorust läbi pääseda loosiga ja "musta hobusena" võita eelvoorude võitjaid. Nii tuli odaturniiri võit ja kaks punkti lisaks. Kokkuvõtteks oli minul kogunenud 5 punkti , ning teise ja kolmanda koha punktide arv oli võrdne.

Odavõitlus. Foto Petro Tsigura

Teine ja kolmas koht otsustati ära omavahelise võistlusega , milleks oli köietõmbamine ümaral latil seistes.

Köietõmbamine, Foto Jevgenia Vinogradova

 Peale võistlust korraldati veel sõdalaste rõõmuks Odini ring, Loki ring ja vaibal võitlused kolm kolme vastu.

Odini ring. Foto Jevgenia Vinogradova

Punktid said lõpuks kokku loetud ja nii tuligi minule üllatuseks üldvõit . Tegelikult oli mul lihtsalt kõvasti õnne ka. Peaauhinnaks oli kooniline normanni kiiver, teine koht sai sepistatud noa ja kolmas koht viikingikasti õuntega.

Võitjad. Foto Olga Mesilane

Eraldi toimus veel ka vibuturniir , mille võitis Toomas Asi. Auhinnaks oli seal taimedega värvitud kõlavöö.

Toomas Asi. Foto Olga Mesilane

Pilte vahvast üritusest läbi Olga Mesilase fotosilma ja Petro Tsigura fotosilma
 Siinkohal tänan kõiki korraldajaid meeldejääva ja sportliku päeva eest ja soovin tegijatele jaksu uute ürituste korraldamisel.

Kiruvere Muinaslaager 2016

22.-24. juulil käis Agelinde esindus (Susanna Kiitsak, Tarmo Kiitsak ja Kaarel-Kaspar Säre) koos sõpradega (Ai Mur, Katariina Mänd) Kiruvere muinaslaagris. Oli väga tore ning tegevusterohke üritus, millest said osa ka pisikesed Agelinnupojad Teele ja Taavi.
Reedel sättisime paika laagriplatsi ning elasime rahulikku muinaselu, tegime lõkkel süüa ja nautisime mõnusat õhtut. Tarmo meisterdas lastele uhke puuhobuse.
Laupäeval külastasid meid paljud pealtvaatajad, kellega sai juttu ajada ning kellele Kaspar müüs palju ilusaid ehteid oma uuel müügiplatsil. Ülejäänud laagrilised toimetasid platsil argisemate asjadega, nagu söögitegemine ja lastele liivakasti ehitamine. Liivakast oli suur hitt, nagu ka meie juuli alguses valminud kööginurk-lõkkease, millel söögitegemine on lausa lust. Pärastlõunal osales võitlusplatsil toimunud lahingutes esimest korda ka Agelinde esindaja Tarmo. Õhtul toimunud pidusöök oli vägev ja lustlik ning väikeste põnnide magamamineku aja saabumise tõttu tehti isegi erand ning Agelinde sai oma söögipanuse esimesena laiali jagada- ikkagi peresõbralik üritus. Oleme tänulikud ja rõõmsad, et meiega nii arvestati.
Pühapäeva hommikul toimusid märjad mängud, kus õhtul kaua pidutsenud muinasinimesed said end värskendada, Kaspar kasutas innukalt võimalust. Pärastlõunal toimunud tingil sai Agelinde veidi sugeda selle eest, et olime omavoliliselt piirikive nihutanud ning laienenud kõrtsi poole, kuid tänu pinna otstarbekale kasutusele sai müüginurgaks tehtud ala endale hoopis Kaspar, et jätkata oma isa Vanakaru alustatud ehtemeistri ja kaupmehe teed Kiruveres.
Aitäh kõigile korraldajatele, eesotsas Katti Muru ja Toomas Mägiga ning ka kõigile osalejatele, meie laagris peatunutele ja toredatele sõpradele!
 Pilte saab vaadata Susanna albumist SIIT 
Meeleolukas TV3 videolõik  ja meediakajastus Eesti  Ekspressis

                              

Plaatvest

 

Arvatakse, et plaatvestid tulid kasutusele ristisõdade käigus ja puhtpraktilistel kaalutlustel. Lähis-Ida palav päike võis palja rõngassärgi üle kuumendada(Gamber 1995, 18–19). Kõige paremini aitas põletava päikese vastu valge üleriie. Vastavad hõlstid läksid moodi ja nii polegi 13.–14. sajandi kunstiteostel näha, millistkaitserüüd selle all kanti. Saksamaal leidub siiski paar haruldast 13. sajandi teise poolde dateeritud skulptuuri – Püha Mauritius Magdeburgi katedraalis (Lacy 1992, joon. 4–5) ja üks altarikujuke Wienhauseni kloostris (Blair 1958, joon. 18). Mõlemal on kujutatud hõlstisiseküljele rinnaesisele neetidega kinnitatud nelinurkseid plaadikesi. Mõnevõrra hilisemaid plaathõlste näeme mõningatel Skandinaavia kunstiteostel (Thordeman1939, joon. 295, 298–299).Teatud ajal hakati selliseid plaadikesi laia tekstiilhõlsti asemel kinnitama hoopiskeha ligi hoidva vesti sisepinnale (joon. 4). Pole võimatu, et nende valmistamisel kasutati tekstiili asemel hoopis tugevamat nahka. Kujunes uus kaitserüütüüp – plaatvest, mida omal ajal kutsuti sõnaga „platen” Võimalik, et selle plaatvesti käibelevõtu põhjuseks oli täiustatud ründerelvade tõttu mõnevõrra paksemate plaadikeste kasutamine, mis osutusid liialt raskeks tekstiilile neetimiseks. Seda oletust ei saa aga tõestada, sest ühtki terviklikku plaathõlsti pole säilinud ja arheoloogilistel kaevamistel siit-sealt leitud üksikute plaadikeste publitseerimisel pole enamasti ära toodud neetide pea ja plaadikeste pinna vahe mõõtmeid. Väga väikese vahe puhul mahtus sinnaüksnes riie, suurema puhul võib oletada ka nahka, kuid plaadi paremaks püsimisekstekstiili küljes võidi needi pea alla paigutada näiteks seibi meenutav nahatükk. Vähemalt 14. sajandi esimesel poolel olid seda tüüpi plaatvestid Eestiski juba küllalt laialt levinud. Seda, et neid kandsid siin isegi jõukamad talupojad, tunnistab üks Evald Blumfeldti avastatud dokument ajavahemikust 1288–1346. Dokumendis onära toodud Järvamaa külade nimekiri ja neist iga juures märgitakse eri liiki hobuseidning kaitserüüsid. Seniste tõlgenduste kohaselt kajastab nimekiri Järvamaa maleva (malwye) suurust, mis tuli välja panna sõjaretkele minnes. Arvandmete põhjal koosnes vägi 433 tavalisest talupojast sõdalasest ja 88 plaatvestidega (plathen) varustatud vabatalupojast (Blumfeldt 1949, 168–173; Benninghoven 1965, 396–397).Tallinna kodanikel märgitakse seda tüüpi kaitserüüde (platen) olemasolu veel1360. a paiku (LDA, nr 535). Tõenäoliselt esmajoones plaatvestidest pärinevaid raudplaadikesi ja nende katkeid on leitud ka arheoloogilistel uurimistöödel, nt Otepää linnuse kaevamistel tuli nimetatud leide välja koguni 18 eksemplari (joon. 4;Mäesalu 1995, 334–338, joon. 3–4; tahv III: 2; IV: 1–17). Taoliste plaadikeste pakss jäi 1 mm piirimaile. Kuna plaatveste kanti veel rõngassärkide peal, siis on usutav, et seni kasutatud ammunooleotsad ei suutnud kahekihilisest kaitsest läbi tungida.  "Kaitserüüde arendamise põhjustest 13.-17. sajandil" A.Mäesalu

Mõte sellise plaatvesti valmistamisest on mind kummitanud juba pikka aega. Nahkvest sai valmistatud juba üle aasta tagasi ja plaadidki olid vähehaaval saadud valmis nokitsetud. Inspiratsiooniallikaks olid teada tuntud Visby vestid ja nende rekonstruktsioonid. Kuna taaskehastamises olevad võitluse reeglid ei luba torkeid ja ammunooli samuti ei lasta , siis sai plaatide kinnitamisel mindud natuke lihtsamat teed. Kui algupärastel vestidel katab üks plaadiserv teist , siis otsustasin plaadid panna üksteise kõrvale. Ülemise ja alumise rea vahele jätsin painduvuse huvides paari sentimeetrise vahe, mida algupärastel vestidel ei olnud. Seetõttu ei pretendeeri valmistatav vest koopiale. Plaatide materjaliks valisin tugevuse huvides 1,5 mm roostevaba pleki. See teeb vesti pisut raskemaks, kui 1 mm plekist valmistatud orginaal.  Neetidena saab edukalt kasutata 3 mm jämedusi papinaelu. Visby algupärastel vestidel on erinevaid kinnitusviise. Mina valisin eeskujuks 20. tüübi vesti ehituse .

 

Visby tüüp nr. 20.

                                                    Minu valmistatud plaatvest.

Elav Ajalugu 2016

20.-22. mail toimus Tallinnas Vabaõhumuuseumis üritus Elav ajalugu-muinasajast keskaega. Keskaega ja sellele eelnenud perioodi tutvustav üritus tõi kokku taaskehastajaid lähemalt ja kaugelt. Agelindest käisid sel korral kohal Tarmo ja Susanna lastega. Mõnusalt suvine ilm rohke päikesega tegid olemise heaks ja ettevõtmist sai võetud , kui mõnusat suvepuhkust. Nagu ikka said sõjamehed rauda kokku lüüa, tossasid pajad ja osavnäpud tegid käsitööd. Uudistajaid ei olnud just hordidena liikumas , aga pidevalt liikus väiksemaid seltskondi veidraid ajaloolistes kostüümides tegelasi uudistama. Lõppkokkuvõttes oli järjekordne vahva nädalavahetus, sai näha palju tuttavaid ja ära proovitud ja katsetatud uut muinasvarustust.

Viikingite talvelaager Saulas 2016

27. veebruaril sai osaletud Saulas  Viikingete talvelaagris. Üle pika aja andis taevataat mõnusa talveilma. natuke külma ja mõnusalt lund. Hommikul vara sai Aimuriga asjad autole tõstetud ja suund Saula poole võetud. Sõdalastele jätkus rassimist terveks laupäevaseks päevaks. Osaletud sai klubiga meeskonnavõitluses ja ka lahingus.  Mõnus leil, mõdu ja kõva kõhutäis andis pärast pikka päeva kosutust. Külalisi oli päris palju kohale tulnud nii kaugelt kui ka lähedalt. Seekord oli ka päris uusi nägusi. Müüdi palju tarvilikku ja ilusat muinaskaupa ja peeti tarku ettekandeid. Igatahes väsitas päev korralikult ära. Naised jäid seekord koju, sest kõige pisemad klubilised tahavad veel pisut suuremaks kasvada.

Ovaalkilp 11.-12. sajandil.

Ovaalkilp 11.-12. sajand.
Viikingi- ja muinasaja taaskehastajate hulgas on populaarsed ja kasutusel klassikalised metallist kuplaga ümarkilbid , millede leiuainest on leitud ka Eesti aladelt. Kasutusel on veel normanni tüüpi tilgakujulised kilbid, mida on kujutatud Bayeuxi vaibal olevatel sõdalastel. Varasemal perioodil 4.-5. sajandil olid ovaalkilbid rohkem levinud ja tuntumad. Neid kasutati Vana-Rooma ratsaväes ja olid laialdaselt kasutuse ka keltide hulgas. Muutusid ajad ja koos nendega relvad ja kaitsevarustus. Otsides ovaalkilbi järgi 11.- 12 sajandist siis saab pidama jääda peamiselt kolmele allikale. 

ALLIKAD

1. Aacheni katedraalis asuv pühitsetud vee nõu, kus on kujutatud ovaakilpidega sõjamehi. Ajastu jääb aastatesse 1000 -1024.

2. Ovaalse kilbiga sõdalane Bayeuxi vaibal. Aasta 1066.

3. Trondheimi ovaalkilp. Leitud Norrast . Dateeritud 11. sajandisse. Rootslased on sellist kilpi kutsunud Langsköld ehk pikk-kilbiks. Kilp koosneb kahest kihist laudadest, mis asetsevad teineteise suhtes risti. Kilbi paksuseks võis olla umbes 1cm. Kilbi kõrguseks on umbes 1 m. ja laius umbes 0,5 m. Kilp ise ja serv oli kaetud arvatavasti nahaga , millest annavad tunnistust naelaaugud kilbil ja serval.

MATERJAL
Traditsiooniliselt on kilpe ikka valmistatud puust. Meie aladel kuusest, pärnast ja männist. Teadaolevalt on ka paljude riidekihtide kokkuliimimisel kilpe valmistatud , kuid need jäävad pisut hilisemasse perioodi. Trondheimi kilbi leid oli väha halvas seisus , mistõttu pole suudetud kindlaks teha, mis puust kilbiga tegu oli.


KUIDAS KILPI HOITI?
Varasematel ovaalkilpidel oli väike käepide, mis asetses kilbi suhtes horisontaalselt. 11.- 12. sajandil levinud normanni kilpidel oli erinevaid hoidmisviise . Üsna detailselt on kujutatud kilpe ja erinevaid hoidmisviise Bayeuxi vaibal. Põhiliselt olid hoidmiseks erinevad rihmkinnitused. Joonisel on näha erinevaid kinnituse tüüpe , mida ilmselt kasutati vastavalt sellele kuidas oli mugavam või millist võitlusviisi kasutati.

MINU OVAALKILP
Lähtudes eeltoodud materjalidest , valmistasin oma versiooni ovaalkilbist. Materjalis lähtusin kohalikest puuliikidest- kuusk ja mänd. Kilp koosneb kolmest lauast , mis on kokku liimitud. Mõõtudeks kasutasin Trondheimi kilbileiu omasi , milleks on 100 cm kõrgust ja 52 cm laiust. Kuna minu kilbil ei ole kasutatud kahte ristiliimitud lauakihti , siis tugevuse mõttes jäi kilbi paksuseks 1,3 cm. Veel pooleliolev kilp kooldus peale riide liimimist ja värvimist ettepoole kaardu, seetõttu tuli lisada tagumisele küljele liimi ja punnidega põiklatid, mis kilbi sirgena hoiavad. Kilbi katsin jämeda kotiriidega ja serva naelutasin taimparknaha. Naha paremaks paigaldamiseks leotasin seda eelnevalt kuumas vees. Kuivamisel tõmbub see tihedalt kilbiserva vastu. Käeshoidmiseks kasutasin eelneval joonisel figuur 124 rihmkinnitust, mis lubab kilpi hoida kahes asendis. Kilbi pinnale naelutan hiljem väikese kupla , mis peaks käsivart läbilöögi eest kaitsma.