Plaatvest

 

Arvatakse, et plaatvestid tulid kasutusele ristisõdade käigus ja puhtpraktilistel kaalutlustel. Lähis-Ida palav päike võis palja rõngassärgi üle kuumendada(Gamber 1995, 18–19). Kõige paremini aitas põletava päikese vastu valge üleriie. Vastavad hõlstid läksid moodi ja nii polegi 13.–14. sajandi kunstiteostel näha, millistkaitserüüd selle all kanti. Saksamaal leidub siiski paar haruldast 13. sajandi teise poolde dateeritud skulptuuri – Püha Mauritius Magdeburgi katedraalis (Lacy 1992, joon. 4–5) ja üks altarikujuke Wienhauseni kloostris (Blair 1958, joon. 18). Mõlemal on kujutatud hõlstisiseküljele rinnaesisele neetidega kinnitatud nelinurkseid plaadikesi. Mõnevõrra hilisemaid plaathõlste näeme mõningatel Skandinaavia kunstiteostel (Thordeman1939, joon. 295, 298–299).Teatud ajal hakati selliseid plaadikesi laia tekstiilhõlsti asemel kinnitama hoopiskeha ligi hoidva vesti sisepinnale (joon. 4). Pole võimatu, et nende valmistamisel kasutati tekstiili asemel hoopis tugevamat nahka. Kujunes uus kaitserüütüüp – plaatvest, mida omal ajal kutsuti sõnaga „platen” Võimalik, et selle plaatvesti käibelevõtu põhjuseks oli täiustatud ründerelvade tõttu mõnevõrra paksemate plaadikeste kasutamine, mis osutusid liialt raskeks tekstiilile neetimiseks. Seda oletust ei saa aga tõestada, sest ühtki terviklikku plaathõlsti pole säilinud ja arheoloogilistel kaevamistel siit-sealt leitud üksikute plaadikeste publitseerimisel pole enamasti ära toodud neetide pea ja plaadikeste pinna vahe mõõtmeid. Väga väikese vahe puhul mahtus sinnaüksnes riie, suurema puhul võib oletada ka nahka, kuid plaadi paremaks püsimisekstekstiili küljes võidi needi pea alla paigutada näiteks seibi meenutav nahatükk. Vähemalt 14. sajandi esimesel poolel olid seda tüüpi plaatvestid Eestiski juba küllalt laialt levinud. Seda, et neid kandsid siin isegi jõukamad talupojad, tunnistab üks Evald Blumfeldti avastatud dokument ajavahemikust 1288–1346. Dokumendis onära toodud Järvamaa külade nimekiri ja neist iga juures märgitakse eri liiki hobuseidning kaitserüüsid. Seniste tõlgenduste kohaselt kajastab nimekiri Järvamaa maleva (malwye) suurust, mis tuli välja panna sõjaretkele minnes. Arvandmete põhjal koosnes vägi 433 tavalisest talupojast sõdalasest ja 88 plaatvestidega (plathen) varustatud vabatalupojast (Blumfeldt 1949, 168–173; Benninghoven 1965, 396–397).Tallinna kodanikel märgitakse seda tüüpi kaitserüüde (platen) olemasolu veel1360. a paiku (LDA, nr 535). Tõenäoliselt esmajoones plaatvestidest pärinevaid raudplaadikesi ja nende katkeid on leitud ka arheoloogilistel uurimistöödel, nt Otepää linnuse kaevamistel tuli nimetatud leide välja koguni 18 eksemplari (joon. 4;Mäesalu 1995, 334–338, joon. 3–4; tahv III: 2; IV: 1–17). Taoliste plaadikeste pakss jäi 1 mm piirimaile. Kuna plaatveste kanti veel rõngassärkide peal, siis on usutav, et seni kasutatud ammunooleotsad ei suutnud kahekihilisest kaitsest läbi tungida.  "Kaitserüüde arendamise põhjustest 13.-17. sajandil" A.Mäesalu

Mõte sellise plaatvesti valmistamisest on mind kummitanud juba pikka aega. Nahkvest sai valmistatud juba üle aasta tagasi ja plaadidki olid vähehaaval saadud valmis nokitsetud. Inspiratsiooniallikaks olid teada tuntud Visby vestid ja nende rekonstruktsioonid. Kuna taaskehastamises olevad võitluse reeglid ei luba torkeid ja ammunooli samuti ei lasta , siis sai plaatide kinnitamisel mindud natuke lihtsamat teed. Kui algupärastel vestidel katab üks plaadiserv teist , siis otsustasin plaadid panna üksteise kõrvale. Ülemise ja alumise rea vahele jätsin painduvuse huvides paari sentimeetrise vahe, mida algupärastel vestidel ei olnud. Seetõttu ei pretendeeri valmistatav vest koopiale. Plaatide materjaliks valisin tugevuse huvides 1,5 mm roostevaba pleki. See teeb vesti pisut raskemaks, kui 1 mm plekist valmistatud orginaal.  Neetidena saab edukalt kasutata 3 mm jämedusi papinaelu. Visby algupärastel vestidel on erinevaid kinnitusviise. Mina valisin eeskujuks 20. tüübi vesti ehituse .

 

Visby tüüp nr. 20.

                                                    Minu valmistatud plaatvest.